Eerik-Niiles Kross: Putini internatsionaal

Eerik-Niiles Kross
, poliitik (Reformierakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eerik-Niiles Kross.
Eerik-Niiles Kross. Foto: Erik Prozes

Eesti julgeolekupoliitikas eristub kaks põhilist narratiivi: Eesti põhierakondade ja Keskerakonna oma, kirjutab poliitik Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).

Mõne päeva eest võis EPList lugeda väidet, et Eesti parlamendierakondade seisukohad julgeolekupoliitikas on vaat et identsed. Suuri erinevusi polevat.

Kui valimisprogrammid oleks elu, võiks selle väitega ju teataval määral nõustuda. Ometi on see väide sama õige kui omaaegsest USA ja Nõukogude Liidu põhiseaduste võrdlusest tulenenu, et mõlemad riigid on enam-vähem võrdselt demokraatlikud.

Poliitikaid ei saa hinnata ainult loogikaülesannete reeglite järgi. Erakondade poliitikate hindamiseks tuleb lisaks poliitkorrektsetele ja riskideta sõnastatud programmipunktidele arvestada, milliseid põhisõnumeid need poliitilised jõud edastavad. Millist lugu oma valijale räägivad ehk tänapäevaselt öeldes, mis on erakondade loodud narratiiv.

Eesti poliitilisel maastikul eristub kaks põhilist narratiivi. Eesti põhierakondade oma ja Keskerakonna oma.

Analüüsides Keskerakonna liidrite seisukohti Eestile olulistes julgeolelkupoliitilistes küsimustes kujuneb välja üsna tähelepanuväärne muster. Esiteks, Keskerakonna juhtpoliitikute seisukoht erineb tavaliselt Eesti ametlikust seiukohast. Teiseks, Keskerakonna liidrite seisukohad on selges sünkroonis Läti Kremli-meelse Koosmeele erakonna ja teiste Putini-meelsete Euroopa populistlike parteide seisukohatdega. Kohati tekib koguni mulje, et kasutatakse samu jutupunkte, üsna ilmselt kasutataks samu mõttestampe, mida üritavad eurooplaste ajudesse sugereerida vene riiklikud telekanalid ja sotsiaalmeedias rapsivad vene trollid. Vaatame neid sarnasusi probleemide kaupa.

Krimmi annekteerimise küsimus

Edgar Savisaar teatas 14. mail 2014, et Krimmi referendum «oli küllalt legitiimne, et temasse uskuda». Samuti, et «mitte keegi ei vaidlusta asjaolu, et referendum toimus, isegi kõige skeptilisemalt meelestatud vaatlejad ja ajakirjanikud (sealhulgas ka Eestist pärit) on üksmeelsed selles osas, et üheksa kümnest Krimmi kodanikust tegid valiku Venemaa kasuks».

Tegelikkuses on nii Euroopa Liit, USA kui Eesti tunnistanud Krimmi referendumi ebaseaduslikuks, rahvusvahelise õiguse rikkumiseks ning ei loe selle tulemusi kehtivaiks. Samuti on kõigile selge, et «Krimmi kodanikke» pole olemas ja Krimmi elanikest enamik referendumil üldse ei osalenud.

Riia linnapea Nils Ušakovs, kes muide küsis 2009 aasta valimistel vene eriteenistustel raha valimiskampaaniaks ning kelle erakonnal on sõprusleping Ühtse Venemaaga, on samuti korduvalt keeldunud Krimmi referendumit ja annekteerimist hukka mõistmast. Tema seisukoht tundub olema sarnane Savisaare omale: referndum toimus ja sellega tuleb edasi elada.

Sellist ebamääraselt toetavat hoiakut sugereerib Kreml Euroopas enam-vähem ametlikult. Üsna sama loogikat kasutab näiteks oma jutupunktides Sputniku propagandist Anatoli Karlin: 41 protsenti on märkimisväärne osa (Krimmi) rahvastikust ja selgelt piisav, et referendumit õigustada.

Täpselt sama loogikat kasutas ka Putini käest 9 miljonit eurot saanud Prantsuse paremradikaalse poliitiku Marine Le Peni välisnõunik Ludovic de Danne: Krimmi referendum oli õigustatud ja legitiimne, sest Krimmi elanikkond toetas Venemaad ja revolutsioon Kiievis oli «ebaseaduslik». Enam-vähem sama mõttekäiku esitas ka Saksa vasakpoolse partei Die Linke esimehe asetäitja Sara Wagenknecht, kes leidis et Krimmi annekteerimist tuleb aktsepteerida, sest tuleb mõista Venemaa hirme Ukraina NATO-ga liitumise suhtes ning et Krimm oli «reaktsioon sündmuste ebasoovitavale arengule» Kiievis.

Sarnaseid näiteid on pea kõigi Putini rahakotist toetust saavate Euroopa populistlike, nii vasak- kui paremradikaalsete erakondade seas. Erinevus Läti ja Eestiga seisneb selles, et mujal ei esinda need erakonnad enamasti venekeelset valijat. Kuid mitmes riigis tõuseb Kremli dopingut saavate jõudue populaarsus.

Kreekas äsja parlmaendivalimised võitnud vasakradikaalse ja avalikult Kremli-meelse partei Syriza seisukoht Krimmi küsimuses oli eelmisel kevadel üsna sama, mis Savisaarel: Kiievi valitsus on ebaseadulik, Krimmi referendum on legitiimne, Euroopa ja Washington toetavad fashiste (i.e. kaikamehi). Syriza süüdistas avalikult ELi fašistide toetamises ja olukorra destabiliseerimises.

ELi sanktsioonid

Samasugune üksmeel valitseb Keskerakonna, Läti Koosmeele erakonna ja Euroopa radikaalide hoiakus Lääne Venemaa vastaste sanktsioonide suhtes. Nii ütles Ušakovs detsembris 2014: «Sanktsioonid ei tohiks olla vahend millegi saavutamiseks suhetes Venemaaga... on kahetsusväärne, et Euroopa on sellele teele läinud... sanktsioonid koos rubla kursi kukkumisega on andnud läti majandusele tõsise tagasilöögi. Me peaksime seisma ELi ja Venemaa pragmaatiliste suhete eest».

5 jaanuaril 2015 ütles Keskerakonna üks esinumbreid lähenevatel valimistel Arvo Sarapuu, vastates küsimusele sanktsioonide kohta, et need polevat mõistlikud: «Ühelt poolt me tahame Vene turiste, me tahame Vene raha, poliitikud tahavad vene hääli, aga teiselt poolt tehakse kõik selleks, et Vene rubla kukuks ja tehakse, et Vene turismifirmad pankrotti läheks.»

14. jaanuaril lisandus sellesse laulukoori Yana Toom, kes samuti leidis, et sanktsioonid ei tööta ja tuleb tühistada: «Me peame murdma sanktsioonide tigeda ringi, mis on näidanud, et on suuresti ebaefektiivsed ja peame otsima paremaid lahendusi.»

Pole ilmselt üllatus, et sanktsioonide vastu on ka Le Pen, Ungari Jobbik, Bulgaaria Ataka ja üleüldse need Euroopa poliitilised jõud, kelle puhul on teada erilised finantssuhted Kremliga. Kreeka punapruun valitsus on juba teatanud, et kavatseb võidelda sanktsioonide tühistamise eest.

Putin kui parim võimalik president

Kreml on juba vähemalt Gorbatšovi ajast kõigi Vene liidrite kohta üritanud levitada juttu, et kõva käe mehed, kes kuskil varjus on, oleks Läänele veel hullemad kui see kes parajasti valitseb. Nii räägiti Jeltsini ajal. nii räägitakse ka Putini ajal.

Tänaseks on sellele jutule kaasakiitjaid jäänud küll üsna väheks. Pole ilmselt üllatav, et üks neist on Nils Ušakovs, kes ütles septembris 2014: «Minu vastus Läti vaatevinklist on alati väga lihtne – meie jaoks on praegu parim, mis olla saab – Vladimir Putin. Need, kes võiks asendada Putinit ja võimu Venemaal, oleksid Läti jaoks väga-väga halvad variandid.»

Keskerakonna poliitik Mihhail Stalnuhhin ütles sama juba 2012 aastal: «Me võime rahul olla sellega, et viiest võimalikust kandidaadist sai presidendiks Vladimir Putin. Praegu saab loota ainult seda, et uuelt puhtalt lehelt õnnestub meil luua palju produktiivsemad ja positiivsemad suhted meie idanaabriga, kui need on olnud varem.»

Lisaks hoiatas ta, et suhted võivad halveneda kellegi teise süül: «Loodame, et keegi neid äkitselt ära ei riku.»

Marine Le Pen peab Putinit «Euroopa kristlike väärtuste kaitsjaks», Briti iseseivuspartei liider Nigel Farage aga meie aja kõige briljantsemaks liidriks. Muidugi leiab ka Farage, et Krimmi annekteerimine oli õigustatud. Putinit usub ka keskerakondlane Margarita Tshernogorova, kes leiab, et Venemaa tegevus Ukrainas on õigustatud ja et sanktsioonid tuleks tühistada.

Demokraatlike institutsioonide kahtluse alla seadmine

Nii vasak kui parempoolsed Kremli-meelsed poliitilised jõud Euroopas kasutavad Moskva propagandast juba nõukogude ajast tuntud demagoogilist väidet, et Euroopa demokraatia ei ole tegelikult demokraatia. Toetutakse konspiratsiooniteoreetikutele, eluheidikutele ja radikaalsetele parteidele. Marine Le Pen on öelnud, et «Prantsumaa ei ole demokraatia» ja et «Venemaad demoniseeritakse Euroopa Liidu poolt». «Ma ei saa kahjuks öelda, et Eesti demokraatia on hädaohus - asi on hullem», ütles Savisaar juba 2009 aastal, lisades mõtlikult, et «vabadust on vähem kui nõukogude ajal». 2014 aasta suvel Moskvat külastades teatas Savisaar aga, et «paremliberaalsed valitsused» on mõjunud Eestile hävitavamalt kui Teine maailmasõda ja okupatsioonid. Hästi sobib siia ka kahtlustuste külvamine e-valimiste usaldusväärsuse suhtes.

Osa sellest retoorikast on tüüpiline populism. Üldiselt iseloomustab populistlikke poliitliste jõudude narratiivi kolm põhitunnust: rahvakesksus, otsedemokraatia ja ellidivastasus. Räägitakse rahvale riigi tagasiandmisest, igasugustest referendumitest ja «ausamatest» otsustusprotsessidest, võimu tagasivõtmisest «valitseva kliki» või ka «kartellierakondade» käest, kes on «võimu varastanud».

Tähelepanuväärne on, et Kremli rahastusega või Kremlile meeldimise sooviga poliitlistel jõududel lisandub klassikalisele populistlikule narratiivile veel Euroopa vastasus. Euroopa Liitu kuulumine on sõltuvalt ajaloost «sama mis kolooniastaatus» või «sama mis okupatsioon».

Nii kirjutab Savisaar: «Parempoolsed on pakkunud Euroopale truudust ja pugejalikkust – mitte tasakaalustatud arengumudelit, mis äratanuks usaldust. Saades endale niimoodi majanduskoloonia rolli, rahuldades USA ja ELi vajadust uute kaasaegsete kolooniate kui lüpsilehmade ja ääremaade järele.»

Nii kirjutab Le Pen: kui EL kirjutab alla vabakaubanduslepingule USA-ga «muutume me USA majanduskolooniaks». Äsja Kreeka valimised võitnud Syriza erakonna juhtpoliitik ütles aga, et «Euroopa Liidu fiskaalne piinamispoliitika on muutnud Kreeka laenukoloonikas». Samad mehed kiitsid eelmisel kevadel Moskvat külastades ka Krimmi ja Ida-Ukraina referendume ja taunisid raevukalt EL-i sanktsioone Venemaa vastu.

Kokkuvõttes, vaat et identsed on Euroopa populistlike kremlimeelsete erakondade maailmanägemus, mõnikord poliitkorrektsete programmide taga ja all esitatav põhinarratiiv. Aga see narratiiv erineb väga oluliselt Eesti huvide eest seisvate erakondade narratiivist. Võrreldamatut ei olegi mõtet võrrelda, sest vastasel korral võib teha järelduse, et erakondade programmides erinevusi ei ole.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles