Kaupo Vipp: naftatipu 10. sünnipäevaks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nafta tootmine.
Nafta tootmine. Foto: SCANPIX

Me pole suutnud pärast 2004. aastat hindade mitmekordsest tõusust hoolimata toornafta hanketempot kasvatada, kirjutab Kaupo Vipp Sirbis.

Varsti saab 10 aastat hetkest, peale mida me tööstustsivilisatsioon pole enam suutnud kasvatada oma kõige tähtsama energiasisendi, toornafta hankemahtu. Energianappuses vaevlevas tehnoloogilises globaalkülas on kuhjumas majanduslikud, (geo)poliitilised ja sotsiaalsed pinged. Kurmo Konsa võrdsustab loos «Ökoutoopiline mülgas» (Sirp 29. VIII) tehnoutopismile igiomase kategooriaveana tehnoloogiad energiaga. Ta oletab, et kui ühiskonnasüsteemide kõik arenguepisoodid pole täppisteadusliku metoodikaga prognoositavad, siis ei ole prognoositav ka iseorganiseeruvate komplekssüsteemide üldine, põhimõtteline areng. Inimliik ja selle tehnoloogiad on ühes lõigus looduse naturaalne osa, järgmises lõigus aga midagi täiesti eraldiseisvat ja kunstlikku. Jne, segadust kui palju. Füüsikast ja bioloogiast lähtuvad komplekssüsteemide käsitlused, sh biofüüsikaline majanduskäsitlus, võimaldavad sellist segadust klaarida.

Biofüüsikaliselt alluvad kõik elus­aine loodud süsteemid samadele seaduspäradele, olgu need ainuraksed või vaalad, sipelgapesad või külakogukonnad, aktsiaseltsid või riigid. Muu hulgas kehtib kõigile reegel, mida on nimetatud ka termodünaamika neljandaks seaduseks: kõik elusaine süsteemid iseorganiseeruvad alati viisil, mis võimaldab neil maksimeerida end läbivat energiavoogu. Planeediga piiratud elukeskkonna tõttu tähendab see, et sisendenergia hankimisel peavad süsteemid omavahel konkureerima. Selleks järgib iseorganiseerumisprintsiip alati kolme universaalset ja seonduvat arengusihti: kasumlikkuse tõhustamist (energiahankeis, metabolismides, töös jms), komplekssusastme kasvatamist ja sisendenergia hankemahtude suurendamist. Evolutsiooniline edu ühel sihil juhib järgmise sihi poole, ühe arenguringi läbimine tähendab asumist järgmisele. Liigi piiridest biosfääri ulatuseni võidutsevad konkurentsi ja keskkonnamuutustega paremini kohanenud süsteemid. Kuid mitte ükski neist süsteemidest ei arene komplekssemaks omaenda teadvustatud tegevuse tulemusena. Ka inimliik ei ole kunagi nt tööstustsivilisatsiooni rajamist kavandanud. Oleme pidevalt hõivatud hoopis sellega, et oma universaalsete probleemide lahendamise käigus kuidagi kohaneda selle aina komplekssemaks iseorganiseeruva süsteemiga. Seejuures kerkivate uute probleemide lahendamisel käitume nii, nagu kõik elusolendid, võttes oma elukeskkonnast esimesena alati parima ressursi, mis hetkel kõige lihtsamini kätte saab.

Nii on meie komplekssüsteem jõudnud energiavoo maksimeerimisel globaalse tehnoloogilise tsivilisatsioonini. Ja globaalse süsteemi elukeskkonda konkurente lihtsalt ei mahu. Selles süsteemis kaitsevad tehnoloogiad inimliiki loodusliku valiku eest, nagu katseklaas pärmiseeni. Planeedi ajaloos pretsedenditu komplekssusastme on meie süsteemile taganud kõigist seni tuntuist suurima energiasisaldusega, parima energeetilise hanketõhususega, kõige lihtsamini kättesaadava ja transporditava ning keemiliselt koostiselt mitmekesiseima energiasisendi nafta saamine tähtsaimaks energiasisendiks. Juba kivisöe kasutuselevõtt muutis meie ühiskondlikke komplekssüsteeme peaaegu tundmatuseni. Muu hulgas kaotas see näiteks sunnismaisuse ning orjatöö, kuigi inimlihaste jõud oli neoliitilisest revolutsioonist peale moodustanud keskmiselt ¾ iga ühiskonna tööenergia sisendist. Nafta kasutuselevõtt tõstis inimlikku heaolu hüppeliselt. Viimase sajandiga rajasime nafta kasutamisele praktiliselt kõik inimtegevuse valdkonnad. Seda rakendades lahenes XX sajandil iga inimkonna ette kerkinud uus probleem. Täna oleks raske leida artefakti, mis poleks kas naftast valmistatud, naftaga töötav, nafta abil hangitud või toodetud. Pealekauba, inimesed sõna otseses mõttes söövad naftat. Iga toiduainekalori saamiseks oma toidulauale kulutame me keskmiselt 12 kalorit fossiilkütuste energiat. Naftakeemiast sõltuva põllumajandusliku suurtootmise juurutamine ongi võimaldanud toidu 7,3 miljardile inimolendile.

Kasvava inimarvukuse puhul saab iga üksikisiku heaolu püsida või, veel enam, kasvada vaid juhul, kui samavõrra kasvab kogu ühiskondlik komplekssüsteem. Nimetagem seda majanduskasvuks. Muidugi saab töö hulk kasvada ainult energiasisendi kasvades. Pidevat kasvu selles harjusime viimase saja aastaga niivõrd enesestmõistetavaks pidama, et kõik tööstusühiskonna sotsiaalsed, majanduslikud ning poliitilised struktuurid said rajatud igikestva kasvu eeldusele. 1970ndatel muutus samal moel kasvusõltuvaks viimane otsustava tähtsusega struktuur – finantssüsteem. Koduse Eesti näitel teame, et meie ühiskondliku süsteemi töövõimet ohustab isegi elanikkonna kasvu lakkamine, rääkimata energiasisendeist.

Planeedi rahvaarv jätkab oma eksponentset kasvu umbes 1,1 protsenti aastas (üle 77 mln ehk ca Saksamaa elanikkond). Seega pretendente toidule, peavarjule, riietele, kütustele, ravimitele ja muudele naftast sõltuma sätitud hüvedele on iga päevaga 200 000 võrra rohkem. Aga me pole suutnud pärast 2004. aastat toornafta hanketempot kasvatada, hoolimata hinna mitmekordsest tõusust. Kasvu kadu peamises energiasisendis on ootuspäraselt peatanud kogu süsteemi kasvu. Globaalmajandus on pärast 2007. aastat toimimast tõrkunud, vedades kriisi kõik pideva kasvu eeldusele rajatud struktuurid. Eriti hullult mõjub seisak muidugi globaliseerunud finantssüsteemile. Selle tulemusena üle planeedi lahvatanud sotsiaalsed ja (geo)poliitilised pinged laastavad isegi Euroopat. Aga Araabia kevade laadis veriste rahutuste ja terrori põhipäästikuks väidavad uurimused aga toiduainete hinna: need on vaesematele rahvastele kohati talumatult kallid. FAO andmeil on globaalne toiduhinna indeks teinud pärast 2004. aastat enneolematuid, 250 protsenti ulatuvaid hüppeid, kopeerides paratamatult oma põhisisendi, nafta hinna volatiilsust.

Naftasisendi defitsiiti on püütud leevendada, kasvatades nn muude küttevedelike tootmist. Need on siiski puudujääkide korvamiseks liig vähese energiatõhususega ja kulukad. Nüüdseks on täiesti selge, et globaalmajandus ei suuda alaliselt taluda üle 100 dollari barrelist ulatuvat nafta hinda. Ja kui liigkallis energiasisend kägistab majandusaktiivsuse, siis läheb naftanõudlus süvenevas kriisis vabalangusesse koos nafta hinnaga, nagu nägime nii 2008. kui sel aastal. Pikas perspektiivis pole suur hinnalangus liiga kõrgest hinnast parem. Alla omahinna kukkuv turuhind toob kallimatel väljadel (nagu USA kildanafta tootjad) kaasa tootmis- ja arendustegevuse seiskumise või koguni pankroti. Ajaks, mil langenud naftahind võiks majanduse lõpuks uuesti tööle ergutada, on summaarne tootmisvõimsus seetõttu veel väiksem kui enne. Selle tulemusena hakkab majanduskasvu uues laines taastekkiv defitsiit veel kiiremini hindu üles kerima ning järgnev kriisilaine saabub veel kiirema ja lammutavamana. Lihtsamaks teeb hindade ümber toimuv ainult uute kriisilainete prognoosimise: neile eelneb alati naftahinna suurem langus.

Näib üsna selge, et nafta (ja üldse fossiilkütused) vajavad kiiret asendamist muude energiasisenditega, kuid mittefossiilsete energiasisendite osakaal maailma energiabilansis ei ole pärast 1995. aastat kasvanud. Näiliselt kiire kasv päikese- ja tuule-energia osas pärast 2005. aastat on katnud vaid samaaegse languse tuumaenergia tootmises. Energiasisendite osakaal püsib juba 20 aastat suhte juures 87 protsenti fossiilkütused ning 13 protsenti tuuma- ning taastuvenergia. Pealegi pole ka taastuvenergia tehnoloogiad täienenud  ühegi laiemalt rakendatava uue leiutisega XIX sajandist alates (elektrituuliku patenteerimine 1891. aastal, päikesepatarei 1887, vesinik-kütuseelement 1839, elektriauto 1838 jne). Muidugi võtsime keskkonnast ressursi, mida oli kõige lihtsam kätte saada. Muidugi lükkasime nafta kasutuselevõtuga kiirelt kõrvale kõik vanemad, ebaefektiivsemad lahendused. Nüüd aimame, et see oli viga, nimetame neid koguni «uuteks rohelisteks tehnoloogiateks». Kuid nüüdseks on nendegi ehitamine ja kasutamine sattunud otsesesse sõltuvusse naftast ...

Kuidas võisime me seda ette näha? Inimkond pole kunagi ajaloos suutnud oma tsivilisatsioonide iseorganiseeruvat arengut reaalselt ehk teadvustatult ja läbimõeldult mõjutada. Ainukese ja haledalt äpardunud katsena on meil ette näidata vaid pusimine CO2 teema ümber. Nii komplekssüsteemide termodünaamilise, bioloogilise kui ka ajaloolise käsitluse kohaselt on meie globaalne tööstustsivilisatsioon nüüd oma iseorganiseerumise teel kollapsieelsesse seisundisse jõudnud. Nagu enne seda iga lokaalne tsivilisatsioon. Kollapsiks (s.t komplekssuse järsuks vähenemiseks) piisab nüüd ainsast majanduslikust või geopoliitilisest raputusest. Pärast stabiliseerumist madalamal komplekssusastmel kaovad pideva kasvu ja ülisuure energiasisendi probleemid, aga kaasnev kahanemine toidu jms tootmises tähendab, et vähemalt viie miljardi võrra peab kahanema ka inimkond. Suurem osa inimestest, massi­meedia ning poliitiline ja majanduslik eliit ei taha ega suuda tekkinud olukorda hoomata. Laialt on levinud lootus, et «küllap midagi välja mõeldakse». Pime usk tehnoloogia imetegudesse on tööstusajastu ühiskonnale üldomane. Sellise üldtausta juures peab imetlema inimesi, kes oskavad iseseisvalt mõelda ja ökokogukondades väljapääsu märgata. See võib olla esimene kord, kui üks hääbuv loomaliik suudab teadlikult mõjutada oma loomulik-looduslikku käekäiku.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles