Rahvusvaheline kätepesu

Liisa Tagel
, välisuudiste toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Petro Porošenko
Petro Porošenko Foto: Repro

Lääs hakkab lõpuks tunnistama, et Ukraina on sõjas Venemaaga, ent kas see toob lõpuks Moskva jaoks kaasa mõjusaid tagajärgi, näitavad tippkohtumised Brüsselis ja Walesis.

Sõbrad, käed pesin juba ära, teatas Ukraina president Petro Porošenko (48) internetis pärast Minski tippkohtumist. Kohtumisele teadagi kellega võis sotsiaalmeedias näha küllaltki häälekat hukkamõistu – eks kinnitus käte pesemisest oli ka vastus sellele ja kinnitus, et mingit leppimist Minskist ei tulnud.

Viimastel kuudel on Porošenko kohtunud loendamatu hulga oluliste Euroopa riigitegelaste ja ametnikega ning surunud nende kõigiga ka tseremoniaalselt ja üldiselt eriliste tulemusteta kätt. Sel nädalal sai ta lõpuks esimest korda pärast Normandia dessandi aastapäeval aset leidnud põgusat kohtumist kokku Vene ametivenna Vladimir Putiniga, kellega vendlusest ollakse muidugi kaugel. Käepigistus oli põgus ja näoilme kibe. Teisiti vist ei saakski, kui vastas seisab mees, kes eitab kõike ja lagundab naeratuse saatel sinu oma riiki.

Putin aga rõhus eile just nimelt vendlusele ning juba tuntud lähenemisele, et teistel riikidel on Venemaa ajaloost lihtsalt vale arusaam. «Mulle näib, et venelased ja ukrainlased on praktiliselt üks rahvas,» kinnitas ta Moskva lähedal noortelaagris esinedes.

Putin võrdles Ukrainat Teise maailmasõja aegse Saksamaaga ja Ida-Ukraina kannatusi Leningradi blokaadi aegsetega, rõhudes taas vene rahva ja ukrainlaste ühtsusele. Meenutagem, et enam on Natsi-Saksamaaga sel suvel võrreldud siiski Putini Venemaad.

Sealjuures esitles Putin end eile pisut samasuguse kujuna kui see suurepärane rahuarmastav Venemaa president, kellena ta möödunud aastal Süüria keemiarelvade keelustamise leppe juures paistis, kutsudes üles «mässuliste vägesid» Novoazovskis ümberpiiratud Ukraina sõjaväelastele ohvrite vältimiseks humanitaarkoridori avama. Lisaks rõhutas ta, et just nimelt agressiivne Ukraina seisab ees tegelikul rahuprotsessil.

Sõnavõtt väljendas aga taas, et kuigi Venemaa eitab oma regulaarvägede osalust Ukraina konfliktis, ei vaevuta seotust Ukrainas toimuvaga enam varjama. On ka raske peita näiteks sadu kadunud sõdureid, kelle emad häält tõstavad. Sellegipoolest edastavad Kremli-meelsed väljaanded endiselt oma tõde. Nii kirjutas eile näiteks Nezavissimaja Gazeta, kuidas Putin näitas Minskis, et ta pole tülinorija ega diktaator, kuna agressorid ja diktaatorid läbi ei räägi.

Porošenkol on neist läbirääkimistest ilmselt pisut teistsugune arvamus. Ukraina presidendiks saades kinnitas ta, et on valmis kõikideks vajalikeks kompromissideks. Samuti seda, et on vaid kaks teemat, millele ta jääb absoluutselt kindlaks: Ukraina eurointegratsioon ja riigi suveräänsus, mis on aga just nimelt need, millega pole nõus Venemaa.

Esimese lubadusega on nii, et ebaedu teise täitmisega on korraga nii seda kiirendav kui ka pidurdav tegur. Läänemeelne ja Vene-vastane Ukraina tuleb võimalikult kähku ja tugevalt siduda Euroopaga, et idanaaber seda alla neelata ei saaks, samas ei saa seda sõjaolukorras siiski päriselt teha.

«Kui aus olla, siis olukord on äärmiselt raske ja keegi ei hakka seda lihtsustama. Aga see on kontrolli all, piisava kontrolli all, et mitte anda teed paanikale, säilitada kaine pea, terve mõistus ja planeerida järgmist käiku,» teatas Porošenko neljapäeval Kiievis riikliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu istungit avades.

Enne seda olid nii Ukraina riigipea ise kui ka NATO teatanud, et Vene väed on tunginud Ukrainasse ja toonud sinna senisest veelgi enam relvastust ning Ukraina sõjavägi on kaotamas vahepeal saavutatud edupositsiooni. Kontrollis kahtlevad ka ukrainlased, kellest mõned kogunesid viimastel päevadel presidendi ja välisministeeriumi tööruumide ette nõudma rohkem toetust Ida-Ukrainas Vene vägedega võitlevatele sõduritele. Naaberriigi Poola välisminister Radosław Sikorski kutsus sealjuures eile rahvusvahelist üldsust üles toimuvat keerutamata sõjaks nimetama.

Kõik need riigid, kes nüüd räägivad sissetungist ja võimalikust abist Ukrainale, on aga surunud kätt ka Putini endaga ning kõik ei asu geograafiliselt ja ajalooliselt sugugi sellises paigas nagu Poola või Balti riigid. Jääb üle rõhuda kõigi südametunnistusele, et tehtaks õige valik, millest käed puhtaks pestakse. Üks võimalus tegudeks saabub juba täna Brüsselis Euroopa Ülemkogul, mille eel valitsusjuhid taas Porošenkoga kätt suruvad, järgmine nädala pärast NATO tippkohtumisel Walesis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles