Kui 2007. aasta kevadel leidis Tallinnas aset nn pronksöö, oli üks Venemaa põhilisi etteheiteid meile, et sõjas langenud sõdurite põrmud ja mälestus ei pälvivat Eestis kohast austust. Olukorda saabus siia uurima muuhulgas Vene riigiduuma delegatsioon.
Viimased päevad on maailmale aga näidanud, kuidas käitub Venemaa ise oma sõduritega ja nende lähedastega. Sõjaväelased saadetakse vargsi naaberriiki võitlema, jättes nad teadmatusse, kelle või mille nimel, igal juhul aga suveräänse Ukraina riigi vastu. Venemaa regulaararmee üksuste osalusest konfliktis on avaldatud ümberlükkamatud tõendid: neilt äravõetud tehnika, dokumendid, lõpuks on Ukraina väed võtnud ka vange, kes on nimeliselt identifitseeritud ning kes on end videointervjuudes kogu maailmale tutvustanud. Rääkimata sellest, kuidas üle piiri Ukrainasse veereb muudkui uut lahingutehnikat ja kahuriliha.
See, mis toimub aga Ukrainas kadunud Vene sõdurite ja nende alles mures või juba leinavate lähedaste ümber Venemaal, ületab igasugused terve mõistuse piirid. Kui nädala algul leidsid Pihkva lähedal aset dessantväelaste matused, üritasid Vene enda ajakirjanikud kohapeal selgitada, mis toimub. Tundmatud isikud ähvardasid, et kui nad kohe Pihkvast ei lahku, siis «siin on palju soid» ja «teid ei pruugi üles leida», lisaks üritati ajakirjanikke kalmistul füüsiliselt rünnata.
Fotod värsketest kalmuküngastest ilmusid aga Venemaa veebiväljaannetes – pärast seda saabusid teated, et kalmistul on korjatud ära nimesildid, langenute fotod ja sõjaväelaste pandud pärjad. Nagu märkis tuntud Vene ajakirjanik Oleg Kašin, on nüüd tegu nimetute kalmudega.
Pihkvasse jõudnud «saadetis 200» on aga selle jäämäe veepealne osa. Terve hulk Venemaa emasid lihtsalt ei tea, mis nende poegadest on saanud. Mõned neist on juba korraldanud pressikonverentsi, et kaasata poiste otsimisse avalikkust. Teised on salvestanud südantlõhestava videopöördumise president Putinile ja kaitseminister Šoigule. Ning selles lootuses, et Vene sõjaväelased, kellest pole kuulda, on siiski elus ja ukrainlaste käes vangis, küsitakse isegi vastaselt abi. «Me kõik peame paluma Ukraina võime ja ukraina rahvast: palun mõistke, millisesse olukorda pandi meie sõjaväelased. Palun jätke nad ellu!» kirjutas Moskva professor Igor Tšubais.
Kuid oma sõdurite osalust võitlustes Venemaa endiselt omaks ei võta. Ukraina poolt hiljuti vangivõetud Vene regulaararmee sõjaväelased olevat lihtsalt «eksikombel» piiri ületanud.
«Ametivõimude vaikimine või arusaamatud kommentaarid ainult kasvatavad kahtlustavat õhkkonda ja sunnivad meenutama ebameeldivaid näiteid Vene ja Nõukogude ajaloost,» kirjutas eile Vene majandusväljaanne Vedomosti. Viidati näiteks Afganistani sõjale, kus langenud sõdurite matmist nõukogudemaal tasahilju toimetati.
Eile aga saabusid jälle uued teated Ukrainas piirialadel käivatest vihastest ja veristest kokkupõrgetest.