Nina Hruštšova: sõda ei tule

Urve Eslas
, Postimehe arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nina Hruštšova
Nina Hruštšova Foto: Erakogu

Nina Hruštšova leiab, et maailm ei peaks muretsema mitte nii väga sõja pärast, vaid Putini võime pärast destabiliseerida olukorda. Üks viis selleks on panna kõik sõjast rääkima. NSVLi endise juhi Nikita Hruštšovi lapselapsel käis New Yorgis külas Urve Eslas.

Mõned ütlevad, et lääs ei ole reageerinud Ukraina kriisile piisava resoluutsusega ja et lisaks muudele sanktsioonidele tulnuks mõelda otsesele sekkumisele Ukrainas. Samas, sõda ei taha ju keegi.

Esiteks, mingit sõda ei tule. Kui lääs läheb karmimaks, muutub Putin pehmemaks. Ta on väga andekas KGB analüütik, oskab oma vastaseid väga hästi lugeda. Kui ta võtab sihiks kedagi kiusata, siis ta teab, et sellele järgneb reaktsioon. Just reaktsioon on see, mida ta tahab, mitte sõda. Samas teab ta, et mõjub läänele nii hirmutavalt, et tal lastakse mõnda aega tegutseda. Sest keegi ei taha liiga tugevalt reageerida.

Ma arvan, et lääs jäi reageerimisega hiljaks. Maailma meedia kajastas sündmusi alates läinud aasta novembrist, kui protestid Maidanil algasid, kuid poliitilist abi Ukrainale sellest oli vähe. Poliitikud sõitsid kohale, patsutasid ukrainlasi Maidanil õlale ja ütlesid, et me oleme teiega, aga ega midagi palju rohkem tehtudki.

Lahenduste väljatöötamisega oleks tulnud alustada juba siis. Sest oli selge, et enne Sotši olümpiamängude lõppu Putin ei tee eriti selles küsimuses midagi, ja see oli ajaline aken võimalusteks. Paljud analüütikud teadsid hästi, et selsamal hetkel, kui olümpiamängud on läbi, on see aken kinni ning võimalused kohe reageerida ja asjade edasine areng kontrolli all hoida on möödas. Miks neid analüütikuid kuulda ei võetud ja kohe lahendusi läbi ei surutud, see on küsimus. Selleks oli aega kolm ja pool kuud.

Kas Venemaa isu saab Ukrainaga rahuldatud?

Ma ei usu, et teie ohus olete. Te olete NATO liige ja see on kõva argument. Pealegi, te pole nagunii kunagi päriselt meile kuulunud. Kuid on teatud viis, kuidas Putin funktsioneerib – ta paneb inimesed hirmu tundma. See on tema meelelahutus, näha inimesi ärevuses ootamas, mis on tema järgmine samm. Teda peetakse tundmatuks jõuks ja ennustamatuks käitujaks, kuid tegelikult on ta üsna ennustatav. Just nagu oli selge, et niipea, kui Sotši on läbi, muutub ta Ukrainas aktiivseks, just nii on ka tema käitumismuster üsna läbinähtav. Ta armastab draamat. Talle meeldib hirmutada, segadust tekitada. See on tema KGB taust, mis on talle seda õpetanud. Ta on destabiliseerija. Oma poliitikat ajab ta samamoodi. Ta on seda tüüpi poliitik, kes ­ootab oma võimalust, et segadust, takistusi ja probleeme luua ja siis kangelasena neid lahendama saabuda, just nagu seda nägime ka Süüria puhul. Kuid ta ei lähe sõtta, ta ei saa seda endale lubada.

Putinit peaks vaatama Venemaast eraldi? Asi pole niipalju Venemaas kui selles, et Putin armastab draamat?

Jah ja ei. Venemaa armastab samuti draamat. See on see, mida Emake Venemaa tähendab – draamat. Seal on alati draama, alati tragöödia. Venemaa on alati ohver, keda kõik jahivad. Putin sobitub sellesse üldisesse tausta väga hästi. Tema KGB-taust võimendab seda veelgi. Ta ei loo «lahendusi» ega saavuta «võite» mitte oma tegude läbi, vaid kasutades teiste ebaõnnestumisi. Näiteks Venemaa rikkuse põhjus pole see, et Venemaa on riigina nii edukalt majandada osanud, sugugi mitte. Suuresti on tegu varaga, mis võeti ära sellistelt inimestelt nagu Hodorkovski ja riigistati. See ei ole loodud rikkus, see on teiste rikkus, mida enda tarbeks kasutatakse. See ei ole Silicon Valley, kus luuakse uut väärtust. Venemaa kasutab võimalust teiste nõrkuse ja langemise läbi oma positsiooni parandada.

Seega pole mõtet küsida, miks Venemaa seda teeb, see on lihtsalt midagi, mida ta teeb?

Venemaa ei tee plaane. Venemaal ei ole strateegiat, on ainult taktika. Ja Putin on briljantne taktik. Kui ta näeb võimalust, olgu see nii väike kui tahes, leiab ta viisi see enda kasuks pöörata. Väiksed segadused, millest kõik algab. Just nagu Süürias toimus. Just nagu Krimmis toimus.

Teie vanaisal Nikita Hruštšovil oli Ukraina ja Krimmiga oma suhe. Te ütlesite läinud kuul National Geographicule antud intervjuus, et kui vanaisa elaks, oleks ta Putinis tema käitumise pärast pettunud. Nikita Hruštšovi muudatused olid toonase aja kontekstis väga tähelepanuväärsed. See puudutas inimesi Eestis väga lähedalt. Paljud said Siberist koju. Hruštšovi sula tõttu julges minu vanaisa lõpuks põranda alt välja tulla. Sõna otseses mõttes põranda alt.

Minu vanaisa püüdis midagi muuta. Alati see ei õnnestunud. Ukrainlased kannatasid Stalini ajal liiga palju. Nagu paljud teised rahvad.

Tuleme korraks tagasi selle juurde, et Venemaal puudub strateegia.

Kui Venemaa oleks strateegiline riik, oleks ta ammu otsustanud end laiali saata, jätta alles mõned võtmelinnad – Peterburi, Moskva – ja teha sellest Euroopa riik. Selle asemel – vaata, mis meist saanud on. Me ketrame ikka edasi seda paradigmat, mis räägib meie suurusest ja võimsusest. See ei ole strateegia. See on kurbus. Mis võimalused meil on? Kui nafta hind langeb, mida me peale hakkame? Me ei suuda uut väärtust toota, sest me ei oska tulevikku vaadata.

Siin on vastus te küsimusele, miks Venemaa üht või teist asja teeb. Mitte selle pärast, et tal on eesmärk, vaid selle pärast, et kehtib paradigma Venemaa suurusest ja võimsusest. Me oleme ise ennast lõksu püüdnud.

See tähendab, et Venemaa ei oska vaadata tulevikku?

Venemaal puudub arusaam tulevikust või isegi olevikust. Venemaal on ainult minevik. Tõsi, Venemaal on toimunud reforme: Hruštšovi reform, Jeltsini reform, Gorbatšovi reform. Venemaal on olnud ideaale, milliseks ta sooviks saada, kuid alati on jõutud tagasi selle juurde, milles Venemaa hiilgus seisneb – tema mineviku juurde.

Venemaa definitsiooniks sobib kõige paremini see: Venemaa on lääne riik, kes ei taha olla lääne riik. Ta defineerib end osaliselt lääne väärtuste kaudu. Meie emaks on samamoodi Kreeka, just nagu suure osa lääne tsivilisatsiooni jaoks. Kuid samas vaatab Venemaa end alati läbi suuruse ja võimsuse paradigma, mis ei lase tal läänelikuks saada.

See kõlab päris traagiliselt.

See ongi traagiline. Ja teate, miks? Sest see tähendab, et läänele vastandudes defineerib Venemaa end alati negatiivsete väärtuste läbi. Kuidas saab sul olla tulevik, kuidas sa saad mõelda millegi ülesehitamisele, kui sa defineerid ennast selle läbi, mis sa ei ole? Me ei ole sakslased, me ei ole prantslased, me ei ole eestlased. Me ei ole midagi, mida on teised. See teeb tulevikku vaatamise väga raskeks. Nii ongi minevik kõik, mis meil on.

Seetõttu on Venemaal ka väga raske mineviku pärast vabandust paluda või vigu tunnistada.

Sama puudutab ka Venemaa majandust. Tulevik ei saa olla rajatud Venemaa naftale ja gaasile. Aga muud meil pole.

Venemaa muutub, ja ei muutu. Ta käib ringi samas suurejoonelisuse paradigmas, mis ei lase teda välja. Vaadake Putini kõnesid, eriti tema Krimmi-kõnet. See rääkis ainult minevikust. Me oleme liiga suur edasi liikumiseks. Me peaks enne lagunema.

Mis juhtuks, kui Venemaa tõesti laguneks?

Noh, mingis mõttes oleks see kurb sündmus, just nagu oli kurb ka Nõukogude Liidu lagunemine. Aga ta ei lagunenud piisavalt. Üheski riigis ei peaks olema üheksa ajatsooni. See on liiga suur, et seda hallata. Lagunemine oleks raske, aga see oleks vajalik. Kui Putin oleks strateeg, teeks ta selle sammu ära, teeniks selle pealt kopsaka summa ja kasutaks seda uue riigi ehitamiseks. Aga ta ei ole ja ta ei tee.

Kas «suurimat geopoliitilist katastroofi» tuleb mõista samas võtmes?

Jah. Putin hammustab tükke sellest, mis kunagi oli. Ta ei saa kogu Ukrainat. Ta võib saada osa Ukrainast, osa Moldovast, Valgevenest.

Aga nagu ma enne ütlesin, see sobib kokku sellega, kuidas Venemaa inimene mõtleb: olla korraga õnnetu ja suurejooneline, kannatada ja pidutseda korraga.

Üks mu sõber sai Jeltsini ajal väga rikkaks. Ta elas Moskvas ühes neist Stalini-aegsetest hiiglaslikest hoonetest, tal oli tohutu korter. Ühel päeval – see oli 9. mai, võidupäev – seisime akna all ja vaatasime, kuidas lastakse saluuti. Ja siis ta ütles: tead, me võime siin Venemaal küll surra vanglas, aga saluudid on siin meeliülendavad. Tõsiselt või? Ma pigem elaks ilma saluutide ja paraadideta, kuid jääksin ellu. See arusaam, et riik on olulisem kui sina ise, on Venemaal siiani.

Kommunism ei olnud muud kui kristluse erivorm. Sama fundamentalism, samad absoluutsed tõed, sama paradiisilubadused.

Mis takistab Putinit kordamast seda, mida Venemaa tegi 1940ndatel?

Vaadake, Putin ei ole enesetapjalik. Ta on väga tark mees. Hea küll, oletame, et ta tungib Eestisse. Ja edasi? Ta teab, mis edasi juhtub, ja ta teab, et ei saaks võita. Pealegi on Putin väga huvitatud oma kuvandist. Kujutage ette: Moskva oleks varemetes, Peterburi oleks maa pealt pühitud. Mis jääks järele suurest Putinist? Ei, sellega ta ei riski. Ta tahab rääkida sõjast, kuid ei taha pidada sõda. Ta ei taha olla sõjapresident. Mujal, jah, miks mitte. Aga kui on oht, et see toimub tema enda territooriumil, siis ei.

Küll aga tahab ta palju sõjast rääkida. Paari nädala eest palkas Pentagon analüütiku, kes analüüsiks Putini käike, et ennustada, mida ta järgmiseks ette võtab. Ma võiksin neile täpselt öelda, mida Putin ei kavatse teha. Tema eesmärk on, et kõik räägiksid sõjast. Mitte see, et sõda tegelikult toimuks. Kui miski, siis poliitiline sõda.

Maailm ei peaks muretsema mitte nii väga sõja pärast, vaid Putini võime pärast destabiliseerida olukorda. Üks viis selleks on panna kõik sõjast rääkima. Eri riikide analüütikute töö peaks olema praegu välja mõelda, kuidas mitte anda talle selleks võimalust.


Nina Hruštšova

•    New Yorgi kõrgkooli New School välispoliitika professor, peab loenguid rahvusvahelisest meediast, võrdlevast propagandast, Venemaa poliitikast.

•    Maailmapoliitika instituudi vanemteadur, juhib Venemaaga seotud projekte.

•    Doktorikraadi sai Princetoni Ülikoolis võrdleva kirjandusteaduse alal.

•    Nõukogude Liidu endise juhi Nikita Hruštšovi lapselaps (bioloogiliselt lapselapselaps, kuid Nikita Hruštšov adopteeris Nina ema Julia, kui Julia isa Teises maailmasõjas surma sai).

•    Nikita Hruštšovil on Krimmiga eriline suhe, kuna tema valitsusajal anti Krimm Ukrainale.

•    Nikita Hruštšov oli «salajase kõne» autor, mille ta pidas 1956. veebruaris toimunud NLKP XX kongressil. Selles kritiseeris ta Stalini valitsemisviisi (kõrvaldada füüsiliselt kõik, kes temaga ei nõustunud) ja toimunud repressioone. Kõnest sai alguse «Hruštšovi sula», mis tõi kaasa represseeritute vabastamise ja rehabiliteerimise.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles