Tiina Kaukvere: punasele vilistajad

Tiina Kaukvere
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Kui ma mudilasena ema käekõrval liiklust tundma õppisin, rabas ta mind foori taga oodates sageli varrukast, igaks juhuks, et ma kindlasti keelava tulega teele ei astuks. Sellist kavatsust mul ei olnudki – kiirelt lähenev autokolonn paistab hirmsana igale lapsele –, aga kes seda lapse aru teab

.

Tänapäeval olen tunnistajaks olnud hoopis vastupidisele vaatepildile, kui oma lapsepõlvest mäletan: täiskasvanu sikutab last varrukast, et see võimalikult kiiresti järele lohiseks, kui lapsevanem ise punase tulega ristmikku ületab.

Mõni päev tagasi juhtusin nägema aga hoopis, kuidas soliidses eas proua poekottidega üle autotee laveeris. Ehkki ta ei lasknud end fooris põlevast punasest tulest häirida, jäid talle rohelise tule süttimist oodates järele vaatama kolm koolijütsi.

Ei oska arvata, kuhu proual nii kiire oli või kas ta oma selja taga ootavaid lapsi üleüldse märkas, aga kindlasti ei oleks ta valmis olnud võtma vastutust laste elu ja tervise eest. Inimene võib ju vales kohas või valel ajal teed ületama asudes olla surmkindel, et ühtegi autot lähenemas ei ole, aga ta ei tea, kas selles on veendunud ka teeületusvõimalust ootavad lapsed või järgivad nad pelgalt vanema ja «targema» eeskuju.

Näiteks Tartu Annelinnas asub sebra Kalda tee bussipeatusest mõnikümmend meetrit eemal ja kes siis pärast rasket tööpäeva hakkab enam sinnani kõndima, kui kodu üle tee kätte paistab. Nii kui buss uksed avab, täitub sõidutee ülekäiguvõimalust otsivate inimestega. Vanemad ees, noored järel, tormatakse keset teed asuvale ohutussaarele, kus saab veidi hinge tõmmata, et siis ohtlik manööver lõpuni viia. Ajavõit missugune!

Kalda tee bussipeatus ei ole kahtlemata ainus näide, kus kehtib reegel: milleks minna ringiga, kui saab otse. Nii nagu see ei ole ainus koht, kus koolilapsed on sunnitud tõdema: meil kästakse küll ohutult liigelda, aga paistab, et täiskasvanutele samad reeglid ei kehti.

Kui ikka elukogenud inimene peab vales kohas tee ületamist piisavalt turvaliseks, siis mis peaks tagasi hoidma seda pealt nägevat last? Teine küsimus on, kuidas seletab lapsevanem, kes alles eile oma last keelava tulega liiklusesse taris, et täna hommikul kooli minnes tuleb ikka liiklusmärke jälgida, vaadata mitu korda vasakule ja paremale ning ületada teed ainult rohelise tulega. Laps vajab eeskujuks lisaks sõnadele ka tegusid.

Õnneks on linnaliiklus väikse lapse jaoks hirmutav, mistõttu tundub arutult üle tee kappav tädi enamasti lihtsalt sõge. Samal ajal on punase tulega ristmiku ületamine täiskasvanute seas nii populaarseks saanud, et politsei korraldab lausa reide rikkujate tabamiseks. Ja hoolimata kõigest vaatab valel ajal teele hüpanud jalakäija altkulmu ikka signaalitavat autojuhti või politseid – kellel siis tänapäeval on aega foorituld jälgida. Elu on ju kiire!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles