Juhtkiri: rosinad saia seest?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uus töölepinguseadus – kõik või mitte midagi

Peaminister Andrus Ansipi poolt eilsel valitsuse pressikonverentsil välja öeldu, et uue töölepinguseaduse jõustudes tuleks selle hüvitisi puudutav osa edasi lükata, on nagu rosinate välja koukimine saia seest. Sai ise pole aga sealjuures nagunii tänaseks enam kuigi maitsev.



Muidugi, vajadusest töösuhted paindlikumaks muuta räägiti juba aastaid. Ning seda, praeguses majanduskliimas hädavajalikku põhimõtet see seadus kahtlemata ka kannab. Kuid paindlikkus ei tohi tulla vaid töösuhte ühe poole arvelt.



Uus töölepinguseadus ei jäta praegu veel kehtivas seaduses ette nähtud garantiidest töötajale enam kuigi palju alles. Nii näiteks pisenevad oluliselt hüvitised, mida tööandja töötajale koondamise puhul maksma peab. Senini kompenseeris seda asjaolu, et vähemalt töötuskindlustushüvitis saab praegusega võrreldes olema suurem. Ent kui nüüd hüvitiste osa edasi lükatakse, kaotab uus seadus töötaja jaoks mõtte. Majanduskriis või mitte – eluasemekulud tuleb ikkagi tasuda ning oma lapsi toita-katta-koolitada. Kuidas peaks töö kaotanud inimene selle kõigega hakkama saama, kui koondamishüvitis väheneb, kuid töötuskindlustushüvitis ei kasva?



Meenutagem, et tegelikult pidi uus töölepinguseadus üldse kehtima hakkama alles 2010. aasta 1. jaanuaril. Ent vaid mõned kuud tagasi, ettevõtjate survel, peaministri enese erakonna eestvedamisel ja ametiühingute protestile vaatamata otsustati seadus jõustada just pool aastat varem, tänavu suvel. Kui valitsus räägib nüüd, et töötukassal ei jätku raha uues seaduses ette nähtud hüvitiste väljamaksmiseks, siis tekib küsimus, kuidas seda varem ei teatud. Kas ei tehtudki mingeid prognoose, enne kui hakati kõiki Eesti tööealisi inimesi puudutavat seadust siia-sinna solgutama? Seda ei saa nimetada muuks kui käpardlikkuseks.



Näib, et valitsus on töötaja töölepinguseaduse juures ära unustanud. Kuidagi muud moodi ei oska näiteks seletada ühe koalitsioonipartneri, IRLi liikmest riigikogulase Ott Lumi väidet, et «uued, ebareaalsed hüvitised tuleb külmutada». Ka sotsiaalminister Hanno Pevkuri suurem mure näib olevat peaministri toetamine kui inimeste peale mõtlemine. Nii peabki lootma, et vähemalt koalitsiooni kolmas pool – sotsiaaldemokraadid – suudab oma seisukohtadele kindlaks jääda.



Kõigil on praegu raske. Seepärast on töölepinguseadusega ainult kaks võimalust: kas hakkab suvel täies mahus kehtima uus või jääb tuleva aasta alguseni kehtima vana. Mingit vahepealset poole vinnaga tehtud varianti olla ei saa ja valitsus, kes oma tööd teha ei mõista, peab kaaluma, mis üldse tema püsimist õigustaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles