Kui vigane on pealkirjas tsiteeritud lause, selle üle võib vaielda, kirjutab Postimehe keeletoimetaja Maris Jõks. Keeles pole miski iseenesest, objektiivselt õige või vale ning õigekeelsusnorm lähtub kolmest kriteeriumist: tava, otstarbekus ja tegelik keelekasutus.
Sõnad kontsert ja muuseum kuuluvad eri muutkondadesse, kuid midagi on neis sarnast: kipub suupärasem olema käänata kontserdit ja muuseumit, mitte kontserti, muuseumi.
Erinevus seisneb selles, et muuseum-tüüpi sõnades on need rööpvormid olnud lubatud juba vaata et kolmkümmend aastat. 1980ndate algul otsustas Vabariiklik Õigekeelsuskomisjon (VÕK), praeguse Emakeele Seltsi keeletoimkonna eelkäija, et muuseum-tüüpi sõnu võib käänata ka tüüpsõna album järgi.
Tegelikus keelekasutuses oli normist hälbiv käänamisviis juba mõnda aega levinum. Asi algab hääldamisest: nende sõnade lõpud ei tohiks muutuda üheks silbiks, diftongiks, vaid i peab moodustama eraldi silbi: güm-naa-si-um, staa-di-on. Mitte gümnaasjum, staadjon, nagu paraku eriti noorem põlvkond hääldas. Aga kui niimoodi hääldada, siis ongi loogiline käänata nagu sõna album.
See muudatus jõudis avalikkuse teadvusse hea hulk aega hiljem.
Õigekeelsussõnaraamatu viimane versioon pärines tollal aastast 1976 ja seal olid ainuõigena kirjas vormid muuseumide, akvaariume jne. VÕKi otsused ilmusid eraldi brošüürina ja jäid paljudel kahe silma vahele. Nii ei tekkinud avalikkuses nende üle ka suuremat vaidlust.
Ehmatus – või, noh, kuidas kellelegi – jõudis kohale alles 1999. aasta ÕSiga, kus olid siis kõik vahepeal tehtud normimuudatused sees. Näiteks seegi, et astmevahelduslikke tegusõnu lõppema, tekkima, küündima, pürgima tohib pöörata ka astmevahelduseta (lõpeb ja lõppeb, küünib ja küündib). Et sõnatüübi üldine raskus mitmuse osastavas võib olla nii -si kui ka -seid. Lubatud rööpvorme oli 80ndail-90ndail juurde tulnud veelgi.
Kui levinud peab üks normihälve olema ja kui kaua käibima, et oleks mõttekas seda enam mitte veaks pidada, on muidugi vaieldav. Kontserditel on vorm, mida näen keeletoimetajana sageli, ja võis näha, nagu selgub, juba 1970. aastatel: sõnad nagu kontsert, kuurort, asfalt, kompvek on nihkumas t-lõpulise ainsuse osastava poole, kuna nende sõnade lõppsilbi rõhk ähmastub, tõdes keeleteadlane Mati Hint tollal.
Võõrsõnades teinekord ette tulevat kaht järjestikust rõhulist silpi on raske hääldada. Eesti omasõnades järgneb rõhulisele silbile tingimata rõhutu, teisiti võib see olla vaid liidetega sõnades, nagu ohtlik maastik. Nii kaobki tegelikus kõnes rõhk tagumiselt silbilt sujuvalt ära: mitte kóntsért, vaid kóntsert, mitte ásfált, vaid ásfalt. Sealt ka vigased käändevormid kontserdit ja asfaldit. Ja ohtlikutel maastikutel, jõudu kõigile eesti keele õpetajatele.
Õpikute «Pöördkonnad» ja «Käändkonnad» autor, praegune Tartu Ülikooli emeriitdotsent Jaak Peebo ütles 1995. aastal ühes loengus, et koolilaste kuurordeid ja kontserdeid polegi mõtet parandada, see on niikuinii üleminekutüüp. Nii et kui ma praegu mõne muusikakriitiku artiklis järjekordset kontserdit kohtan, tuletan neid sõnu meelde ja püüan mitte ärrituda. Parandamata siiski ei jäta, sest seda normi muudetud ei ole.
Emakeele Seltsi keeletoimkonna viimased otsused (ajaloosündmuste algustäheortograafiast, määrsõnade kokku- ja lahkukirjutamisest, ühend- ja väljendverbituletiste kokku- ja lahkukirjutamisest) on veidi teisest ooperist. Ühist on neil kolmel otsusel niipalju, et nad puudutavad reegleid, mis erinevalt käänamisest-pööramisest kõnekeeles ei kajastu.
Kokku- ja lahkukirjutamine on eesti keeles keeruline valdkond, rohkete reeglite ja eranditega. Ühend- ja väljendverbituletiste reegli täpsustamisele vastukaja peaaegu ei tulnudki: kuidas need kirjutati ja kirjutatakse, kas alla kriipsutatult või allakriipsutatult, juures olija või juuresolija, valmis õmblemine või valmisõmblemine, pagan seda õieti teab. Nii ja naa? Just nimelt, see on nüüd ka otsusena selgesti välja öeldud.
Ka määrsõnade kokku- ja lahkukirjutamine on pikka aega olnud kindla peale minek, kui tahta kedagi õigekirjaga vahele võtta. 2011. aasta emakeelepäeva etteütluses olid sees näiteks veel kord, kas või, mis tahes ja võib-olla. Nüüd võib kirjutada ka kasvõi ja mistahes (kokku) ning võibolla (sidekriipsuta).
Otsuse seletuses öeldakse, et liitsõnastumine on tekstis kõrvuti esinevate, sisulist tervikut moodustavate üksuste puhul loomulik. Leidub ju eesti keeles ka liitmäärsõnu: kusjuures, läbisegi, seepärast. Õige segased olid lood sõnaga/sõnaühendiga kas või ~ kasvõi: 90ndate algul ilmunud suures «Eesti keele grammatikas» on see kirjutatud kokku, 90ndate lõpul välja antud ÕSis aga lahku, nii et kui abiturient selle eksamikirjandis kokku kirjutas, oli tal üks viga rohkem…
Kolmas ooper on ajaloosündmuste algustäheortograafia: senise reegli järgi kirjutatakse need suure tähega, v.a liigisõna (Verine Pühapäev, Esimene maailmasõda, Suur Prantsuse revolutsioon), keeletoimkond soovitas jätta väikesega, v.a kohanimed (verine pühapäev, esimene maailmasõda, suur Prantsuse revolutsioon). Ooperi viimane vaatus on alles toimumata – otsus tekitas valju vastukaja, ja nagu keelenõuande veebilehelt lugeda võib, tulevad keeletoimkonna liikmed ja ajaloolased veel kord kokku, et reeglit uuest arutada.
Muudatuse taga on otstarbekus – püüd lihtsustada, õieti ühtlustada. Nimelt eristatakse praegu sündmusi, millel on nimed (Lahesõda, Veebruarirevolutsioon), ning ajajärke ja uuemaid ajaloosündmusi, millel on rahvapärased piltlikud nimetused (külm sõda, oranž revolutsioon, araabia kevad). Millal muutub rahvapärane piltlik väiketäheline nimetus kindlalt fikseeritud ja seega suurtäheliseks nimeks, siin selget piiri ei ole.
Ajalugu pole teatavasti lõppenud, midagi juhtub kogu aeg – kas tuleks moodustada komisjon, kes mingi aja tagant koguneb ja otsustab, et see või teine sündmus on nüüd küll juba niipalju Sündmus, et kirjutatagu suure tähega? Ja milliste kriteeriumide alusel see otsus tehakse? Säästmaks kirjutajat peamurdmisest, soovitataksegi jätta kõik ajaloosündmused ühtviisi väikese tähega.
See on suur muudatus – suurtäht torkab silma ja niisama silmatorkav on, kui selle asemele ilmub väiketäht. Ajaloosündmuste algustäheortograafia on peamiselt seotud tavaga. Muudatuse vastu protestijad on väitnud, et väikese tähe puhul ei saa lugeja aru, et mõeldakse just üht või teist kindlat ajaloosündmust, st algustähel on tähendust eristav funktsioon.
Suurtäht näitab nimetuse püsikindlust, kuid väiketäht midagi segaseks küll ei tee: Jüriöö ülestõus on jüriöö ülestõus, mida muud selle all mõelda? Suulises kõnes on siiani üksteisest kenasti aru saadud ja vaevalt et ajalooteemalises artiklis või ajalooõpikus verise pühapäeva all liiklusõnnetusterohket nädalalõppu silmas peetaks. Küsida võib, millist verise pühapäevana / Verise Pühapäevana tuntud ajaloosündmust mõeldakse, neid on olnud mitmel maal – aga siin ei anna ka suurtäht meile rohkem selgust.
Tähendust eristavat funktsiooni suurtähel siin ei ole. On tava. Mis ei tähenda, et see ei võiks olla argument. Tava võib olla tugev, seda murda pole sugugi kerge ja murdmine peab olema väga hästi põhjendatud. Vana reeglit pole küll tühistatud ega tühistatagi niipea – üleminekuaeg pidavat kestma inimpõlve. See ilmselt paratamatu mööndus kahandab samas muudatuse otstarbekust – tähendab, igaüks kirjutab nii, nagu õigeks peab, ja ühtlusest on asi veel kaugemal kui enne.
Avalikus pöördumises Emakeele Seltsi poole panevad ajaloolased ette toimida seltsi soovitatule just vastupidi – laiendada suurtähe-reeglit kõigile ajaloosündmustele. Siiski reservatsiooniga: «Kui kirjutajal tekib kahtlus, kas kõige värskemad ja enamasti ajakirjanduses endale nime saanud sündmused tuleks kirjutada suure algustähega (s.t. käsitada neid ajaloosündmustena), siis tuleks talle jätta õigus kasutada omal äranägemisel kas suurt või väikest algustähte, kuni aeg ja harjumus on andnud kinnitust, kumb kirjapilt jääb prevaleerima.»
Õigus, eks aeg näita. Praeguse tegeliku, sh normist hälbiva keelekasutuse järgi otsustades on tugev tendents ajaloosündmuste nimesid-nimetusi siiski kuidagi markeerida. Sageli kirjutatakse suure tähega ka liigisõna (Esimene Maailmasõda, Jüriöö Ülestõus), rahvapärased piltlikud nimetused aga kipuvad minema jutumärkidesse («külm sõda», «oranž revolutsioon»). Hiljuti sattus mulle ühe ajaloolase artiklis ette ka kirjapilt Külm Sõda… Nii et kõnealune otsus ei ole kindlasti «vastutulek kirjaoskamatutele».
Üldise suurtähestumise ajal on püüd minna üle väiketähele hoopis vastuvoolu ujumine.