Kunagi varem viimase 20 aasta jooksul pole Eesti avalik välispoliitiline debatt olnud nii võimu kontrolli all nagu praegu. Kunagi varem pole Eesti arusaam välismaailmast olnud puudulikum kui praegu.
Ahto Lobjakas: Eesti välispoliitika - nagu lootsid maailmamerel
27. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunagi varem pole võimul olnud avalikkusele välispoliitika kohta vähem öelda kui praegu. Seda ajal, mil Eesti tulevik on tumedam kui kunagi varem viimase kahekümne aasta jooksul.
Kõige ausam aeg Eesti välispoliitikas oli 1990. aastate alguses ja keskel. Maailm oli meie vastu, maailma tuli läbi murda, välispoliitikal oli aktuaalsust ja oli nõudmine arvamuse paljususe järele. Kümnendi lõpul, kui Euroopa Liitu ja NATOsse oli läbi murtud, hakkas see ruum ahenema.
Probleem pole mitte selles, et Eesti kaotas siis eesmärgi (mis on tõsi), vaid selles, et võim on aastaid kavakindlalt koloniseerinud välispoliitilise debati ruumi. See, mis Eestis praegu läheb arvesse valitsusvälise välispoliitilise debatina, on lõviosas valitseva konsensuse pinnavirvendus.
Arvamusavaldajaid on järjepidevalt võimuga peibutatud või lihtsalt üles ostetud. Väga väheste eranditega on nad ühel või teisel viisil võimu hingekirjas – võimukandjate sõbrad, tuttavad, kliendid või otse valitsuse palgal ministrite, ametnike, riigieelarveliste asutuste «ekspertidena».
Kriitiline debatt on tõrjutud akadeemiliste ringkondade avarustesse, kus ta liigub aeglase sammuga aastaraamatust aastaraamatusse. Olemas on küll antiglobalistlik rohujuuretasandi kriitika, kuid viimane elab ahtralt ja anonüümselt põranda all internetis.
Teatud mõttes on olukord paratamatu. Eesti on väike riik, tal on vähe inimesi, välispoliitilised prioriteedid geopoliitilisest asendist tulenevalt elementaarsed. Välispoliitilise kursi stabiilsus tundub kullastandardina. Aga omaette väärtus on ka täisvereline avalik arutelu riigi jaoks tähtsatel teemadel. Arvamusvahetus on avalikkuse õigus, mis kinnitab rahva tuge demokraatlikule riigikorrale. Olulisim on aga see, et võimalikult elav avalik debatt on parim viis avatud ühiskonna potentsiaali maksimaalselt realiseerida.
Maailm ei seisa paigal, aga Eesti julgeolekukontseptsioon elab aastas 2001. Otsusetegijad saavad enamasti aru, et aeg on edasi läinud, aga panustavad teist kümnendit negatiivsele.
Kardetakse, et liiga palju kokkasid rikub supi, ja piiratakse otsustajate ringi, kodustatakse (loe: riigistatakse) avalikku sfääri. Tulemused on nägija jaoks ilmsed. Kes tahab maailmas toimuvast kriitiliselt mõtlevat, intellektuaalselt stimuleerivat analüüsi, ei leia seda Eesti meediast. Abi tuleb otsida New York Timesist, Süddeutsche Zeitungist, Le Monde’ist. Sealt leiab ammendava teabe sellest, kes mida teeb ja tahab, mis eesmärgil, kuidas, millises kontekstis.
Need lehed on jäämäe tipp. Nende all on kujuteldavate tonnide kaupa teravat ühiskondlikku debatti, laia poliitilist spektrit katvat arvamusvahetust. Võim pole seal mitte initsiatiivi piirav sanktsioon, vaid avaliku elu vereringe, mis avab välja, kus arvamus saab arvamuselt mõõtu võtta.
Eestis, kus võim tegeleb selle välja sulgemisega, võib meediast leida (minimaalsete eranditega) verevaeseid abstraktsioone, ajatuid üldistusi, kuivi faktoloogiaid. Suunitlus pole mitte pluralismi sünergiale, vaid arvamuste ühesusele, «teadmiste» akumulatsioonile. Maailmapilt, mida juurutatakse, on üdini staatiline, kus kirjeldada saab vaid igiseisvate struktuuride koordinaate üha kasvava täpsusega.
Millal leidis Eestis viimati aset oma nime väärt välispoliitiline debatt, kus suhestati Eesti reaalseid huve reaalse maailmaga (Afganistan, Iraak ja presidendi lahkumine soome-ugri kongressi plenaaristungilt ja Gruusia sõja süüdlaste otsimine ei tule arvesse)?
Mida ootas avalikkus viimaselt ELi tippkohtumiselt? Või ootab NATO tippkohtumiselt järgmisel nädalal? Mida teatakse sellest, mida teab Eesti valitsus Euroopa liitlaste seisukohtadest NATO tuleviku osas, artikkel 5 tähendusest Afganistani-missiooni valguses (peateema Strasbourgis, muide)? Mida teab Eesti avalikkus üldse Eesti valitsuse globaalsetest eelistustest peale selle, et need on, kus võimalik, destillatsioon USA positsioonist?
Eesti keeli esitatuna on neil küsimustel peaaegu absurdne kõla. Miks?
Võim peab mõistma, et avalikkuse välispoliitilise silmapiiri tasalülitamisega paralleelselt tõmbub koomale ka võimu ja tema kodustatute globaalne silmapiir – pole kedagi tagant torkimas, pole vaja areneda. Kärbub ka vastutus – otsused tehakse nagunii kusagil kaugel ja kui midagi valesti läheb, vastutab nagunii kogu rahvas.
Laenates metafoori president Merilt, on Eesti välispoliitiline eliit kui varakeskaegne lootside seisus Tallinna lahel. Suured laevad tuuakse sadamasse, maailmamerest teatakse vaid kuulu järgi.