Hardo Pajula: Malthuse risttee

Hardo Pajula Foto: SCANPIX

Kui on üks asi, milles Mitt Romney ja François Hollande ilma pikemata kokku lepiksid, siis on see seisukoht, et kasv tuleb nüüd kohe jälle käima saada. Puhtmatemaatiliselt on neil õigus: kui majanduskasvu protsent jääb laenuintressile alla, kasvab laenukoormus vaatamata kõikvõimalikele kärpemeetmetele edasi. Ometi väljendab just see partei- ja riigiülene konsensus võib-olla veel kõige kujukamalt maailma majanduse praeguse olukorra kogu täbarust. Ent keskpankade järjest meeleheitlikumatel katsetel mull uuesti täis puhuda pole suure tõenäosusega kahjuks – või õnneks – määratud täituda. Kuigi inflatsioon ei ole praegu tõepoolest kaugeltki kõige põletavam probleem, viib ülemaailmne ohjeldamatu rahatrükkimine lõpuks ikkagi sinna välja, mis tähendab seda, et me vaatame oma praegust kimbatust lihtsalt teise nurga alt.

Lääne viimase kolmekümne aasta majanduspoliitikat võiks iseloomustada järjestikuste nurjunud katsetena pöörduda tagasi majanduskasvu kuldajastusse. 1973. aasta naftakriisiga lõppenud veerandsada aastat oli aga maailma ajaloos väga erandlik periood ja nagu ikka, viivad kõikvõimalikud tagasi- või edasiteed paradiisi lõpuks ikka pigem põrgusse. Praegusel juhul iseloomustab tagasipöördumise võimatust üksainus maltusiaanlik tõsiasi: kui 1974. aastal elas planeedil neli miljardit inimest, siis praegu on neid siin peaaegu kaks korda rohkem (seitse miljardit). Maa pind- ega ruumala pole vahepeal märkimisväärselt kasvanud.

Majanduskasv on rahvaarvu kasvu ja elatustaseme kasvu korrutis. Erinevalt muust maailmast on läänes põhirõhk olnud teisel teguril. See on saanud edeneda tänu inimese võimele leida maakera muutumatust ruumalast üles sinna üha paremini peidetud naftabarrelid ning suruda neisse kätketud kaloritele peale oma tahe. Usk avatud horisondiga majanduskasvu on seega eelkõige usk inimese lõpmatusse leidlikkusse. Kuigi viimast pole kindlasti põhjust alahinnata, ei tohiks seda kummatigi ka ülehinnata. Seda ei tohi ülehinnata, sest «isegi kui inimese loodud tehnoloogia oleks nii virtuoosne, kui positivistid ja teadusfundamentalistid arvavad, kukuksid inimeste loodud institutsioonid kokku ammu enne seda, kui tehnoloogia oma väidetava vir­tuoossuseni jõuab», kirjutab Briti poliitikafilosoof John Gray. Teiste sõnadega, meil võib ju olla füüsikaklassis paar prillidega nohikut, kes pikapeale ka sääsepirinast nafta kätte saaksid, ainult et ulakad poisid panevad koolimaja ammu enne põlema.

Selles kontekstis on praeguse krediidikriisi põhiprobleem ja suurim oht hoopis selles, et lääne poliitilised institutsioonid ammutavad oma legitiimsuse lõpmatu majanduskasvu katmata lubadusest. Võimalikud lahendused viivad meid eelmainitud kahe teguri juurde tagasi. Esiteks, ühestki tõsiseltvõetavast vastusest ei saa puududa rahvastiku kasvu kontrollimeetmed. Kui see puudutab eelkõige muud maailma, siis elatustaseme küsimus on juba selgelt meie – s.o lääneriikide – teema. Elujärje mõõdupuu ümberkalibreerimine on Bangladeshis kondoomide jagamisest aga juba mõnevõrra keerulisem. See eeldab kõigepealt laialt levinud luuludest loobumist. «Kaasaegsed rahvastiku, tootmise ja teadmiste lõpmatut kasvu propageerivad poliitilised uskumused – poliitilised religioonid nagu marksism ja liberalism – on sisuliselt mäss iga tõe vastu, mille me oleme looduses avastanud,» kirjutab John Gray. Tagasipöördumine nende tõdede juurde on möödapääsmatu, sest vale pööre Malthuse ristmikult viib meid Hobbesi puiesteele, mille lõpus on leegitsev koolimaja.