Kohalikud omavalitsused võiksid pakkuda töötuile abitöid
Juhtkiri: riik, anna tööd!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui tavapäraselt on kevade edenedes tööpakkumiste arv suurenenud, siis sellel aastal ei pruugi suvel lisanduvad hooajaametid töötuile kuigi palju leevendust tuua.
Harjumuspärastest suveametite pakkujatest – turismifirmad, hotellid, restoranid, heakorrastusettevõtted, müügipunktid, suveürituste korraldajad – on mõned tegevust koomale tõmmanud, mõned aga sootuks tegutsemise lõpetanud. Umbes viis tuhat lisakohta, mis tööandjail hinnanguliselt suveperioodil pakkuda on, näib aga enam kui 50 000 tööd vajava inimese kõrval kui piisk meres.
Kuna töötusest hakkab kujunema üks tõsisemaid probleeme, siis vältimaks lootusetut olukorda, kus töötuks jäänud vanemad ei suuda lapsi toita või elamise eest maksta, peaksid nüüd riik ja omavalitsused suutma lisaks pakkuda oma lahendusi.
Tõsi, on olemas töötushüvitis, mis peaks halvimast päästma. Kuid seda makstakse vaid aasta. Kas võib lubada, et majandusolukord paraneb aasta jooksul sedavõrd, et kõik, kes valmis tööd tegema, seda töötushüvitise lõppedes ka teha saavad?
Paindumatu tööturuteenuste süsteem ei olnud ilmselgelt valmis sääraseks töötute arvu suurenemiseks ning seda, mis tööotsijat praegu selle süsteemi keerdkäikudes ootab, võib nimetada pigem väntsutamiseks kui aitamiseks. Kui tööotsija on järjekorrad seljatanud ja lõpuks konsultandini jõudnud, ei ole sellestki palju abi. Ümberõppevõimalused on piiratud nii rahaliselt kui ka sisuliselt – kellelgi ei ole täpset ülevaadet, mida ja kui palju oleks vaja õpetada. On küll olemas vabad töökohad, kuid mis täna on vaba töökoht, võib homme olla juba kadunud töökoht. Ja alati ei ole ka ümberõppest kasu – töötute arv suureneb, pakkumiste arv tööturuametis aga aina väheneb. Töökohtade lisandumisele erasektoris praegu loota ei saa.
Kuid ei tohi lubada, et töö kaotanud ja süsteemi paindumatuse tõttu pikemaks ajaks töötuks jäänud inimesed kaotavad ka lootuse, turvalisuse, oma kodud. Lisaks tööturuteenuste süsteemi tõhustamisele tuleks kaaluda ka toimetulekutoetuste suurendamist, alustava väikeettevõtluse toetamise tõhustamist ja ka abitööde pakkumist omavalitsuste poolt. Kui vaadata ringi Eestimaa linnades ja valdades, siis jääb silma palju sellist, mis laokil ja räämas. Miks ei võiks kohalikud omavalitsused pakkuda tööd – koristamisel, parandamisel – kas või miinimumpalga eest neile, kes seda vajavad ja on valmis tegema?
Tartu Emajõe kaldad said niimoodi korda esimese vabariigi aegse majandussurutise ajal. Seda mäletatakse siiani. Miks ei võiks sedasama teha ka nüüd?