Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Martin Hallik: milleks meile matemaatika?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Martin Hallik | FOTO: Scanpix

Rigil oleks aeg ka õpetajakoolituses mõelda samasugustele tegevuskavadele, nagu on tehtud IT-spetsialistide harimiseks, kirjutab ajaloolane ja TÜ õppeprorektor Martin Hallik.

Tulemas on laia ja kitsa matemaatika riigieksamid. Aga milleks üldse matemaatika? Seda on ju raske õppida! ­Uusi matemaatikaõpetajaid tuleb ülikoolidest väga vähe, nendestki osa ei jõua kooli õpetajaks. Ühiskond vajab ju ainult väga piiratud hulgal tipptasemel matemaatikuid. Kas need oleks piisavalt head põhjendused, et enamik õpilasi õpiks eelkõige «lihtsaid» aineid ega vaevaks ennast liigselt matemaatikaga?

Paljudele inimestele tundub, et matemaatika, kunsti ja veel mitme aine sügavamaks tundmaõppimiseks on loodud üksnes vähesed ning ülejäänud õppigu parem kirjandust ja ajalugu, sest muidu ei tea ega oska õpilased gümnaasiumi lõpuks sootuks midagi.

Olen veendunud, et asjad on siiski teistmoodi. Enamik inimesi on nii matemaatikas kui ka kunstis oluliselt paremate eeldustega, kui nad seda ise usuvad. Tähtis on see, kuidas neid asju õpetatakse ja milline on iseenda tahe. Mõttelaiskus ei ole pärilik haigus, vaid õpitud mugavus. Joonistamine või matemaatiliste valemite mõtestamine ergutab meie mõtteaparaati hoopis teistmoodi kui mõtlemine kirjandusteoreetiliste või ajalooprobleemide üle.

Ajalugu ja kirjandust saab õpetada ka sedavõrd keeruliselt, et pooled õpilased kaotavad igasuguse huvi ja hakkavad ennast nendes valdkondades ebamugavalt tundma. Aju koormamine eri liiki ülesannetega võimaldab meil palju loovamalt läheneda oma igapäevaelu tööülesannetele, mis valdkonnast need ka poleks. Erialadevahelisus saab areneda ülikoolis hästi üksnes siis, kui sellele on laotud hea vundament juba põhikoolis ja gümnaasiumis.

Kui ikka üht valdkonda üldse ei tunta, siis ei hakata otsima seoseid ka oma valdkonnaga. Tihti on üksteisest justkui kaugel olevad erialad väga huvitaval kombel siiski lähedalt seotud. Näiteks muusikaliselt või filoloogiliselt andekad inimesed võivad olla väga head ka matemaatikas. Arvutilingvistika oleks kõigest üks selline näide.

Tartu Ülikool on juba aasta tagasi teavitanud kõiki Eesti gümnaasiume, millist sorti matemaatikaeksamit läheb 2014. aastal sisseastumisel ühte või teise teaduskonda vaja. Vaadates seda valikut, võib arvata, et põhjalikum matemaatikaõppimine muutub senisest populaarsemaks. Paljud noored inimesed ei ole gümnaasiumi astumise hetkeks otsustanud, millise eriala nad ülikoolis valivad.

Kui meeles mõlgub mitu valikut ja kasvõi ükski neist nõuab laia matemaatikat, siis on igati mõistlik, et õpilane valib laia matemaatikakursuse. Kui gümnaasiumi lõpuks on selge, et ülikooli astumisel huvitab eriala, mis ei nõua laia matemaatikat, siis pole midagi kaotsi läinud. Matemaatika õppimine, sarnaselt malemänguga, treenib mõtlemist. Mõtlemisvõime arendamine on tähtsam mis tahes faktihulga meeldejätmisest.

Riigieksamite hulga vähenemine avaldab kindlat mõju ka koolide edetabelile. Võib arvata, et hulk seni eelkõige humanitaarainetes tugevaid koole langeb edetabelis, eriti need, kelle peamine tugevus on olnud need humanitaarained, milles riigieksameid enam ei tehta. Koole, lapsevanemaid ja lapsi huvitab kooli koht edetabelis aga endiselt. Ükspuha, mida üks või teine arvamusliider praeguse koolide pingerea moodustamise põhimõtte kohta ka ei arvaks, on see asetus ikka meeles, kui tuleb koolide vahel valida. Loogiline järeldus oleks, et koolidirektorite huvi heade matemaatikaõpetajate vastu kasvab veelgi.

Meil ei ole praegu Eestis enam sellist karismaatilist matemaatika õpetamise juhti, nagu oli professor Olaf Prinits. Mitmed teised pikaaegsed ja tuntud matemaatikadidaktikud hakkavad pensionile minema. Kui ei ole aga innustavaid õppejõude, siis on vähe lootust saada suurt hulka ärksaid üliõpilasi, kelle sooviks oleks saada matemaatikaõpetajaks.

On üldtuntud tõde, et mingi suure ülesande lahendamine on edukam, kui seda teeb üksteist toetav meeskond, mitte üksikisik. Matemaatikadidaktika valdkonna tulevaste professorite, dotsentide jt akadeemilisse seltskonda kuuluvate ametimeeste hulka suurendada on keeruline, aga võimalik. Matemaatikadidaktikute seltskond vajab uut jõudu, inimesi, kes tuleksid juba praegu edukalt töötavate õppejõudude hulgast, ka siis, kui neil puuduvad didaktikavaldkonna publikatsioonid, aga nad on matemaatikud või arvutiteadlased, kes on tõestanud oma võimekust õppejõudude ja populariseerijatena.

Nii hämmastav kui see ka pole, tuleb õpetajate madal palgatase mängu ka uute matemaatikadidaktikute leidmisel, sest lihtsam on tegeleda üliõpilastega, kellel on teadmine, et tänane pingutus toob homseks tasuva töökoha. Samas on ühiskonna vajadus matemaatikaõpetajate järele suurem kui ­eales varem.

Aastaid on tegeletud riiklike programmide väljamõtlemise ja juurutamisega IT-hariduse edendamisel. Praegu võib öelda, et need programmid on ka sisuliselt käiku läinud ning tulemus on näha juba hiljemalt kolme-nelja aasta pärast. Seetõttu oleks riigil aeg mõelda samasuguste programmide peale õpetajakoolituses. Seda enam, et IT-valdkonnas ei saa enam üliõpilaste vastuvõttu praegusega võrreldes oluliselt suurendada, sest pole piisavate matemaatikateadmistega gümnaasiumilõpetajaid. Ülikool saab seda probleemi lahendada matemaatika järeleaitamistundide abil, aga see on siiski hädapärane lahendus.

Kogu õpetajakoolitus liigub üha enam selle poole, et koolitatakse mitme aine õpetajaid. Matemaatikaõpetaja eriala tuleks kindlasti ühendada informaatikaõpetaja erialaga. Tartu Ülikool on selle suuna juba sisuliselt võtnud. Palju näited saab matemaatikasse tuua elust enesest, näiteks füüsikast ja majandusest. See on eriti oluline põhikoolis, et tekitada elav huvi matemaatika vastu.

Põhikooli matemaatika- ja füüsikatunnid võiks tõsisema kaalumise järel sootuks liita. Aine oleks huvitavam ja õpetajaid jaguks ka paremini.

Tagasi üles