Analüütik Ahto Lobjakas rääkis täna rahvusraamatukogus värske poliitikakogumiku esitlusel, et Eesti poliitika suurim häda on kiivas erakonnademokraatia. Paraku on see küsimus võimust ja konkreetsel juhtumil Reformierakonna allaandmisest või toimivast sisedemokraatiast.
Raamatu tähtsaim järeldus on see, et demokraatia on protsess, mis on läbi põimunud sotsiaalkultuuriliste praktikatega ja mis seetõttu ei saa kunagi olla staatiline. See on midagi, mis meil on tihti debatis kaotsi läinud, vähemalt võimu poolt vaadatuna.
Kolm konkreetsemat probleemi, mis on minu meelest väärt allakirjutamist sellest raamatust, on esiteks see, et meie natsioon on välja kujunemata rahvusülesena. Teiseks, meil on tekkinud täitevõimu ennast täitvam roll tänu sellele, et tal on olnud keskne koht heade tavade massilisel ülevõtmisel Euroopast. See on teatud mõttes vältimatu, et keskvõim on kindlustunud rolli sattunud. Kolmandaks, poliitika kogunemine tsentri ümber, mida ei iseloomusta refleksiivsus ja kokkulepped, vaid seal keskel on midagi muud, on ka väga oluline tähelepanek.
Miks see nii on? Üks vastus saab olla - transformatsiooni käigus on selgunud meie mudel. Nii me olemegi, me teistmoodi ei saagi, see ongi meie poliitilise kultuuri sisu. See on muidugi on liiga triviaalne vastus.
Esseistliku vinjetina pakuksin ühe teise nurga. Miks see nii on, on olemas tegelikult eeldustena neis kolmes järelduses.
Kõik tähtsamad otsused on Eestis langetanud erakonnad. Täpsemalt, kõik, mis on vähegi oluline, on langetatud ruumis, kus asuvad demokraatia teooria kohaselt erakonnad, mitte keegi teine. See on aga transformatsiooni protsessis kõige vähem reguleeritud ruum, kus sihid on enda omad.
Mitte ette antud, vaid iseenda otsustada jäetud. Selles ongi üks meie süsteemi nõrkusi.
Mida teha? Lahendus on ilmne. On vaja transformeerida erakonnademokraatia või riskida sellega, et kõik kisub kiiva. Sest et millestki muust lahendusena ei ole abi. Teiseks, erakonnademokraatia transformeerimiseta satub lõpuks ohtu ka kõik muu.
Erakonnademokraatia fenomenist, mis on 20 aasta jooksul ilmet ja kuju võtnud, ilmnebki kõige selgemini Eesti poliitilise kultuuri kõige omasem eripära – managerism. Kokkuvõtvalt iseloomustab see erakondi kui keskkondi, kus saavad hästi hakkama kohanejad, aga mitte tingimata visionäärid. Kohanejad asjadega, mis on väljaspoolt hästi ette antud.
Eesti paradoks ongi siin, et väliselt jõustatud selgete juhtnööride olemasolul on meie toimetulek A+, ilma selleta on meil stagnatsioon või hangumine.
Sõbralikus-heasoovlikus keskkonnas on see managerism süsteemi eeliseks, nagu me oleme näinud viimase kümne aasta jooksul Euroopa Liidu raames.
Vähem sõbralikus... see on ebapopulaarne paralleel nüüd, aga Šaakašvili, Juštšenko, Janukovitš, Lukašenka, Putin on kõik olnud mingil määral ja tasemel managerid. Keegi neist ei ole arenenud erakonnademokraatia vili ega saagi olla, aga veel olulisem, keegi neist ei ole olnud loonud arenenud erakonnademokraatiat, kuigi paremates kontekstides nii mõnigi neist oleks ehk selleni jõudnud.
Kuidas murda seda, kuidas transformeerida erakonnademokraatiat? Ma isiklikult ei usu mingitesse alakasutatud sisemistesse arenguressurssidesse. Kodanikuühiskond ja vabakond jäävad Eestis leiutatud, sisseostetud terminiteks. Kodanikuühikonda iseteadlikuna meil riigi tasandil ei eksisteeri, ta täidab tühikuid, otsib outsource’ingut, mis talle 10 aastat tagasi ette nähti, aga hoopis kitsamas ruumis.
Me unustame tihti elementaarse. Selleks, et midagi muuta, tuleb lahendada küsimus võimust. Väga vana tähelepanek. Sellisena püstitatult eeldab millegi muutmine Eestis erakondade, esmajoones Reformierakonna, allaandmist või sisemist demokraatilikku mehhanismi – sellist täna ei ole, vähemalt ei ole näinud viimase paari kuu jooksul.
On aga välised mehhanismid, mis toimivad poliitilise kultuuri tasandil. Aga nende muutmiseks läheb palju aega. Isiklikult ütleks, et läheb vaja kuskil põlvkonna jagu, ja loodan, et see aeg meile antakse.
Täna rahvusraamatukogus artiklikogumiku «Eesti poliitika ja valitsemine 1991–2011» esitlusel peetud paneeldiskussioonis osalesid Marju Lauristin, Ahto Lobjakas, Mati Heidmets ja Annika Uudelepp.