Sotsiaaldemokraadid püüdsid riigikogus algatada justiitsminister Kristen Michali umbusaldamist, ent ei leidnud mitte ühestki fraktsioonist ühtegi riigikogu liiget, kes oleks nende algatusele toetuse andnud. See tähendab, et riigikogu ei hakka arutama ega hääletama Michali umbusaldamist – umbusaldusavalduse algatamiseks on riigikogus vaja vähemalt 21 saadiku toetust.
Seda on juba kommenteeritud sõnadega, et järelikult meil pole (ühtset) opositsiooni.
Ka sotsiaaldemokraadid ei kahelnud oma eelnõus karvavõrdki selles, et Michali süü või süütuse peab tuvastama kohus. Aga nad viitasid avalike teenistujate eetikakoodeksi punktile, mille järgi hoidub ametnik ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse. «Kui seda põhimõtet ei täida aga isegi justiitsminister, miks peaks sama printsiipi järgima mõni teine riigiametnik?» küsisid nad.
Miks siis ometi ei toetanud Keskerakond ja ka sellest lahku löönud «aknaalused» riigikogus justiitsministri umbusaldamise hääletusele panekut? Ise mitmetes skandaalides rähklev Keskerakond tundub olevat rohkem opositsioonis Eesti õiguskaitseorganite kui valitsusega.
Sestap eelistavad nad isegi valitsuse ministri umbusaldamisele püsivat kahtluste külvamist, et prokuratuuri tegevus on ebapädev ja lausa kuritahtlik. Seda sõnumit sisendab Keskerakond inimestele ka juba alanud valimisüritustel.
Demokraatide ühendus, mida juhib Rainer Vakra, väitis aga, et umbusaldamisel oleks kaalu vaid siis, kui opositsioon oleks ühtne, ent viimase olevat Keskerakond oma eemalejäämisega juba purustanud. See põhjendus jätab «aknaaluste» motiivide kohta siiski küsimused õhku, sest varasemal ajal oleme näinud küllaga umbusaldusavaldusi, millest on ette teada, et lõpphääletusel need läbi ei lähe. Ometi on neid algatatud.
Reformierakonna valitsuspartneri IRLi positsioon on ühtpidi kogu aeg selge olnud, ent teisalt jätavad väljaütlemised tõlgendamisruumi. IRL ei soovi algatada valitsusliidu lagunemist. Peaminister Ansip on väga selgelt deklareerinud oma usaldust justiitsminister Kristen Michali vastu.
Seega võime IRLi juhtpoliitikute sõnu, et Michali küsimus on Ansipi vastutus, tõlgendada ka nii, et kui Michal peaks erakonna rahastamist puudutavates süüdistustes kohtus süüdi jääma, peaks poliitilise vastutuse võtma ehk ametist lahkuma ka peaminister Ansip.
Põhiküsimus kogu selles loos on aga siiski see, et erakondade rahastamise reeglid korraldataks ümber nii, et kodanikel – ajakirjanikel teiste hulgas – oleks vähem põhjust kahtlustada poliitikuid mustas mängus.