Mul on väga hea meel, et meie mõjukaim väljaanne Postimees on avaldanud professor Valter Langi arvamusloo («Humanitaariast – ilma hala ja hälinata», PM 19.09) humanitaariast. Kuna lugu on inspireeritud minu vastustest väikese lugejaskonnaga nädalalehe Sirp toimetaja Valle-Sten Maiste küsimustele (7.09), siis on see lugu suurepärane ajend, et ma saaksin oma arvamust ka suurele auditooriumile selgitada.
Arvamusloos heidetakse mulle ette, et ma ei tea, mida ma tahan, ja ma ei tea, mida kinnistes klubides on arutatud. Esimene etteheide on ekslik. Teine vastab sajaprotsendiliselt tõele. Intervjuu lähtekohaks oli minu artikkel rahvusteaduste mõistest, mis ilmus suvel ajakirjas Akadeemia (nr 7). Kuid see ei olnud intervjuu peamine teema. Eelkõige oli juttu humanitaarteaduste rahastamisest. Vahel tundub, et Eesti humanitaaria on pelgalt Tartu Ülikool.
Nii see siiski pole, olulised humanitaarsed teaduskeskused on Eesti Kirjandusmuuseum, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Eesti Keele Instituut, neile lisandub ka Tallinna Ülikool ja selle koosseisus Eesti Humanitaarinstituut.
Minu sooviks on see, et humanitaarteadustel läheks hästi, et oleks järelkasvu, et teadlased oleksid mobiilsed ja edukad, et tööd tehes teeniksid teadlased Eestit. Tõsi, humanitaarteadlaste palgad ei ole alati konkurentsivõimelised. Üksikud rahasüstid seda olukorda ei paranda. Elukutsete kaupa tahavad raha juurde kõik meie ühiskonna liikmed – arstid, õpetajad, tuletõrjujad, politseinikud, piirivalvurid, müüjad, töölised, kontoriametnikud, põllumehed ja teadlased.
Teaduse planeerimisel tuleb lähtuda tõsiasjast, et eelarve lähiaastatel ei kasva. Äsja tuli Brüsselist teade, et kaalutakse ka Euroopa teadusraha hiigelkärbet aastani 2020. Kui see teoks saab, siis väheneb eesti teaduse kogurahastamine oluliselt ka siis, kui Eesti riigieelarves teaduse kulutused samaks jäävad. Sel juhul kasvaksid oluliselt loodusteaduste riigieelarvelise rahastamise vajadused ja surve humanitaaria rahastamise vähendamiseks. Seega raha rohkem ei ole ja juurde ei tule, pigem võetakse kogu teadusraha hoopis vähemaks.
Humanitaarteadlaste madalate palkade ja üldse rahanappuse põhjuseks on mõneti ülepaisutatud koosseisud meie ülikoolides ja instituutides. Sirbis selgitasin lihtsa aritmeetika abil, et kui palgafond uurimisgrupis jääb aastateks samaks, siis gruppide arutu paisumise tulemusena hakkab paratamatult ka palganumber langema. Kõigepealt kaovad teadlaste tegevuskulud (ei saa muretseda teaduskirjandust ega käia konverentsidel) ning seejärel sööb inflatsioon osa palgastki ära.
Minu üleskutse korraldada humanitaarias sisemine audit tuleneb arusaamast, et väljastpoolt ei hakka ega ka saa keegi öelda, missugused uurimissuunad on vajalikud, missugused võiksime sulgeda ja kui suur on optimaalne teadlaste arv.
Ma tõin intervjuus positiivse näitena välja, et keelevaldkonnas on asjad paremini korraldatud kui humanitaarias üldiselt. Eesti keelenõukogu selgitas kõigepealt välja keelevaldkonna, sh keeleteaduse olukorra, seejärel koostas eesti keele arengukava, mille täitmist on pidevalt seiratud ning arengukava ennastki uuendatud. Arengukavale on lisatud ülesannete loetelu, mis tuleb keelevaldkonna arenguks kindlasti täita ja mida tuleb esmajärjekorras rahastada.
Arengukava koostamise ja kooskõlastamise käigus tõmmati paljud ülesanded, mis esmalt tundusid ülitähtsad, lihtsalt maha. Maksumaksja ei saa ega pea kinni maksma kõike, mida teadlased teha sooviksid. Sellist olukorra väljaselgitamist, oluliste sihtide seadmist ja arengukava koostamist oleks vaja kogu humanitaaria jaoks. Nimetasin seda intrigeerivalt sisemiseks auditiks.