Tallinn on muutunud 2030. aastaks väikeküladest ehk asumitest koosnevaks kärgasumiks ning vajadus isiklikku autot kasutada on muutunud minimaalseks, kirjutab Juho Kalberg Telliskivi seltsist Postimehe arvamusportaalis.
Juho Kalberg: tuleviku Tallinnas pole autot vaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On aasta 2030. Inimeste liikumistarve on vähenenud - kiired ja pakilised asjad aetakse interneti abil (või mis iganes asjaks see selleks hetkeks arenenud on), suured ja rasked asjad tuuakse koju. Koosoleku jaoks pole tarvidust mööda linna erinevaid kontoreidpidi traavida, saab otse üle maailma suhelda kellega tarvis.
Kontor on pigem klubi kui vastumeelsust tekitav igahommikune kellaajaline sihtpunkt. Kui tahad, võid ka kodus töötada. Pood pole enam elutähtsate asjade hankimise koht kilomeetrise matkaga kassadeni, vaid eelkõige suhtlemiskoht kodu lähedal tänavanurgal, nii nagu ta oli 100 aastat tagasi.
Linnastu on muutunud väikeküladest ehk asumitest koosnevaks kärgasumiks. Väikeasumite sees on kõik eluks vajalik olemas – pood, juuksur, kõrts, kodukontor, «klubikontor». Asumeid ühendavad peamiselt vaiksed rööbastel sõitvad aparaadid.
Kuna kiired asjad aetakse sidevahendite abil, on aega oma toimetusi sättida ühistranspordi graafiku järgi. Tee liikluse osa on tarvis peamiselt kaupade kohale toimetamiseks, suurem osa isiklikest liikumistest sooritatakse aga jala või jalgrattaga – puhtalt mõnu pärast, vahemaad on nüüd väikesed.
Eraauto omamine on muutunud naeruväärseks, kuna suurema osa ajast ta lihtsalt seisaks. Transpordivahendi hinda osatakse arvutada laiemalt kui pelgalt soetamiskulu – rohkem loeb maa ja õhk, mis tema hoidmisele ja kasutamisele kulub.
Jõuka inimese tunnusmärk on aeg – aeg, mida ta võib oma tahtsi rahulikule liikumisele kulutada. Ja endiselt soovivad kõik end jõukana näidata.
Juba aastal 2012 mõisteti osades asumites, et paar kolm ruutmeetrit auto alust on palju lahedam millekski muuks kasutada. Nii ongi nüüd endistel tänavaäärsetel parkimispesadel pink, keksumängu kast, lärmav põnn ja talvel suusarada. Ei midagi praktilist, puhas lõbu, lõbu, mis kogub samasse asumisse sarnase mõttemaailmaga inimesi.
Linn on muutunud elamisväärseks, õhk on puhtam, naaber tunneb naabrit. Linn on külastunud.
Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe on muutumas katuseterrasside ja majadevaheliste aedadega asumiteks. Magalateks on neid juba piinlik nimetada, elanikkond hindab sealset kogu- ja keskkonda.
Unistus mere äärde metsa isiklik loss ehitada on kadunud ja näikse nüüd üldse selline naljakas omaaegne mood olema – muiatakse, kuidas kunagi endale liikumisprobleeme tekitati sellega, et koliti eriti võimatutesse kohtadesse.
Viimase paarikümne aastaga on inimesed mõistnud, et see müra ja saaste, mille eest nad linnast põgenesid, oli nende endi põgenemisega tekitatud.
Kõik see on arenenud osalt ka tänu sellele, et linna valitakse juba aastaid juhtima mitte poliitikud, kes lubavad teistele poliitikutele peksa anda, vaid inimesed, kes oskavad tuleviku elust ilusaid pilte ette manada, kuid eelkõige on näidanud, et need on teostatavad, loogilised ja nad oskavad ning suudavad neid ka ellu viia.
Kuid on ka alternatiivne stsenaarium. Naftaga on tuuga, alternatiive pole leiutatud, elu aga on sama ilus kui aastal 1930.
Postimehe arvamusportaal küsib rahvusvahelise liikuvusnädala valguses, milline võiks näha välja ideaalne Tallinna liikluskorraldus aastal 2030.