Milline peaks olema Eesti EL-i-poliitika?

Hardo Pajula

analüütik ja kolumnist

Suure pildi analüüs peaks hõlmama vastust kolmele küsimusele: 1) kuhu Euroopa Liit meie arvates liigub, 2) kuhu me tahame ise liikuda ja 3) kes on olulisimad meie eesmärke jagavad liitlased. [---]

Esimene küsimus viib meid euroala väljavaadeteni. Need on paraku – hoolimata erinevate valitsuste pidevatest vastupidistest väidetest – üsna kehvad. Ühisraha projekti pikemaajaliseks püsimajäämiseks peab Euroopa Liit muutuma föderatiivriigiks, selleks puudub tähtsamatel liikmesriikidel aga tegelik tahe.

Ajutiste abinõudega – uus rahatrüki seeria jne – võidakse euroala eluiga küll pikendada, ent lõpuks seistakse ikkagi vastamisi küsimusega, kui palju suveräänsust on liikmesriigid valmis uuele – palju selgemini ühe või siis paari riigi käpa all olevale – võimukeskusele loovutama. Ilma ühtse fiskaalpoliitika toeta ei ole ühisrahal aga pikka pidu.

Et enam-vähem organiseeritud lahkuminekuks või ümbergrupeerumiseks on parim aeg mööda lastud, juhtub tsooni lagunemine suure tõenäosusega mingi suurema kriisi käigus. Süsteemi aastatega kuhjunud pinged põhjustavad sellisel juhul taaskasutusse võetud rahvusvaluutade ulatuslikud kursikõikumised, millel on lammutav kõrvalmõju siseturule ja seeläbi ka paljudele teistele seni püsivateks maamärkideks peetud reeglistikele. [---]

Et Eesti senise Euroopa-poliitika eesmärk on olnud vältida kahekiiruselise Euroopa puhvertsooni jäämist, oleme igati toetanud föderatiivriigi ideed ja häälestanud oma seisukohad Saksamaa lainele. Kuna föderatiivriigi teke on minu arvates

[---] suhteliselt ebatõenäoline ja valmis tuleks olla hoopis euro­ala lagunemiseks ning sellest tulenevate protektsionistlike meeleolude kasvuks, on paaril eeloleval aastal eriti oluline tihendada sidemeid oma Põhjala naabritega, eelkõige siis muidugi Rootsi ja Soomega (see kõik ei tohiks muidugi mitte mingil juhul tähendada Berliinile selja pööramist).

Meie jaoks on vaieldamatult kõige halvem stsenaarium võimalikus lagunemisjärgses segaduses üksi jääda, mistõttu meie praegused välispoliitilised püüdlused peaksid olema suunatud eelkõige selle ohu minimeerimisele.

Kuigi me ei tea, mis vormi ­euroala võimalik lagunemine võtab, on väga suur tõenäosus, et meie jaoks jõuab see kohale läbi Rootsi panganduskriisi. See on minu arvates lähimate aastate olulisim majanduslik ja seeläbi ka julgeolekurisk ning konkreetsemas plaanis tuleks tegeleda just sellest väga ebameeldivaks kujuneda võivast arengust tulenevate ohtudega.

Kellelgi pole kristallkuuli ja nii on muidugi täitsa võimalik, et Euroopa Liidu rahandusministrite kriisinõupidamised toimuvad samas rütmis veel viis-kuus aastat ning kuidagi vingerdataksegi sellest kõigest ilma suurema vapustuseta läbi. Mu jutu võimalik iva on aga selles, et halva stsenaariumi tõenäosus on praeguseks juba nii suur, et selle oma tegevuskavasse sisse võtmata jätmine oleks suur ja andestamatu viga. [---]

Ahto Lobjakas

Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik

Avalikkuse ootusel ja Euroopa tootlusel on järjest ahenev ja üha limiteeritum kokkupuutepind. Eesti Euroopa Liidu poliitika (ELPOL) objektiks on vaid üks allosa palju laiemast, tormiliselt piire kaotavast Euroopa-teemast – ning ta jõuab vastavalt üha vähem kanda legitimatsioonikoormat (legitimatsioon olgu siinkohal defineeritud lihtsalt kui ­Euroopa tootluse vastamine ootustele). Ükskõik, kui hästi ELPOL poleks ka koostatud ja selle tegevused mõõdikutega varustatud, ükskõik kui hästi seatud eesmärke ka ei täidetaks ja täitmist seirataks, ei suuda see dokument praeguses olukorras enam täita sellele pandud ootusi valitsuse ELi-poliitika legitimeerimisel. Tehnokraatlikud vahendid on olemuslikult üha ebapiisavamad üha rohkem elutähtsa poliitilise legitimatsiooni loomiseks.

Ühildumisdefitsiidis on keskne suveräänsusküsimus. ESMi-debatt – ning kogu eelarve- ja rahandusteema laiemalt – on lõppkokkuvõttes debatt vastutuse üle. See taandub vastutuse määra sedastamisele ja vastutaja tuvastamisele. Vastutus on tegemise peegelpind, tegemine eeldab tegevusvabadust, tegevusvabadus omakorda autonoomiat ehk iseseisvust ehk suveräänsust. Eesti kahe esimese taasiseseisvusaegse faasi käigus maailma ja Euroopasse ankurdatud suveräänsus on nüüd sealt lahti murdunud. Eesti avaliku debati keskne küsimus ei ole juba mõnda aega see, kuidas Eesti saaks kaasa rääkida ELi tuleviku kujundamisel – kui mitte arvestada siin protorassistlikku diskursust «õpetagem Lõuna-Euroopa elama Põhja-Euroopa kombel». Keskseks küsimuseks on jõuliselt kerkinud «Kas ja kuidas saab Eesti kaasa rääkida oma tuleviku kujundamisel?». See küsimus on ideaalis küsimus autonoomiast ning vastutusest oma tuleviku ees. Eestis tõstatub see hetkel negatiivses vormis «Kuivõrd võib Euroopa Liidust saada veskikivi Eesti kaelas?». See on küsimus, mil on võimas potentsiaal keerutada avalikus psüühes lahti väga sügavaid setteid ning millele ratsionaalse vastuse leidmine ei pruugigi praeguse kriisi tingimustes enam võimalik olla.

Setete lenneldes on valitsus ELPOLi vastuvõtmisest alates kaotanud Euroopa-rindel võimu kahes suunas. Esiteks, riigikohtu otsus menetleda ESMi leppe kooskõla põhiseadusega laiendas siseriiklikku legitimatsiooninõudlust oluliselt, surudes ELPOLi oma tehnokraatlikus ratsionaalsuses arutelu keskpõrandalt välja Euroopa-diskursuse ühte nurka. Ühtlasi politiseeriti kogu teema laiemalt ning valitsuse kõrval pühitseti uue jõukeskmena sisse riigikohus; poliitikute ja erinevate sektorite ekspertide kõrvale tõusis võrdsena juristide seisus; viimase instantsi tõe otsustajaks kergitati valitsuse valimistel saadud mandaadi kõrval ja kohal rahvahääletus. Teiseks on välisriiklikult, ELi tasandil, poliitika nihkunud järjest enam välja ELi traditsioonilistest struktuuridest ja hierarhiatest liikmesriikide pealinnade tasandile. Viimasel, nagu juba osutatud, ei ole kõik võrdsed, nagu seda oldi (vähemalt teoreetiliselt) ELi institutsioonide raames. [---]

Katkendid Eesti Välispoliitika Instituudi tellimusel valminud Eesti Euroopa Liidu poliitika 2011–2015 aastaseire raportitest.