Reform tekitab õpetajates palju küsimärke

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Lennart Rikk

Õpetajad kardavad, et ametikoha ümberkujundamisega kaovad riigi garantiid ja suureneb juhi subjektiivsus, kirjutab Õpetajate Leht.

Augusti viimasel nädalal lunastas haridus- ja teadusministeerium ühe võla koolide ees – saatis laiali täpsustava info õpetaja ametikoha ümberkujundamisest. Selgitusi oodati, sest on ju iga pedagoogi otseselt puudutav teema andnud suvekuudel kõneainet meedias ja foorumites ning tekitanud hulga küsimusi ümberkorralduste eesmärkide ja kavandatava tegevuse kohta.

Neljaleheküljelise, kohati üldsõnalise teabelehe läbilugemise järel on õpetajail endiselt hulk küsimusi. Enim kõhklusi tekitab lubadus maksta väärilist töötasu ja vähendada koormust.

HTM lubab, et tulevikus on õpetaja kõik ülesanded kirjas töölepingus ja mahuvad nädalas 35 tunni sisse. Nii on juriidiliselt ja praktiliselt keerulisem asetada õpetaja õlule tasustamata lisaülesandeid. Keskmine ametipalk on sõltuvalt kvalifikatsioonist ja töö tulemuslikkusest vähemalt 20 protsenti kõrgem õpetaja palga alammäärast (õpetaja keskmine palk on 2013. aastast vähemalt 840 ja õpetaja palga alammäär vähemalt 700 eurot kuus).

«Olen ministeeriumiga nõus, et õpetaja on ülekoormatud ja alamakstud, kuid ei usu, et välja pakutud uuendused olukorda parandaksid, pigem kardan vastupidist,» jääb Hugo Treffneri gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Aare Ristikivi skeptiliseks.

«Ma ei ole kuulnud, et keegi õpetajatest oleks nõudnud tunnikoormusnormi kaotamist või ainult ühe riikliku palgamäära kehtestamist. Need sammud ei ole õpetaja huvides. Nendega võib saada suurema otsustusõiguse küll kool, kuid mitte õpetaja.»

Õpetajad ei kujuta ka ette, mis põhimõtete alusel hakatakse auditoorse töö tunde jaotama, kui norme enam pole. Kes saab väiksema arvu tunde, sel jääb ju muudeks ülesanneteks rohkem aega. Kuid sel, kes näiteks 25 tundi klassi ees veedab, tuleb ettevalmistustööks, vihikute parandamiseks, enesetäienduseks endiselt isiklikust ajabilansist näpistada. Seega võib tekkida olukord, kus õpetaja tahabki endale võimalikult vähe auditoorseid tunde. Ja kuidas suudab juhtkond objektiivselt hinnata tööaega, mis kulub väljaspool klassituba asetleidvale tegevusele?

Kuidas hinnata loovtööd?

«Üks teeb aruannet 15 minutit, teine poolteist tundi, kõigile ettetulevatele töödele ei saa ju ometi normatiive välja töötada,” arutleb Rapla ühisgümnaasiumi õpetaja-metoodik Eha Meidla. „Või on nii, et sellele, kes ei kohvita ega jutusta, saab rohkem ülesandeid suruda kui neile, kes seltsialtimad ja aeglasemad. Ja kuidas saab direktor hinnata oskusainete tundide ettevalmistamiseks kuluvat aega, kui ta pole sel alal pädev? Kust ta teab, kui kaua aega läheb uue mustri väljatöötamiseks, puutoorikute treimiseks või ansamblile lauluseade tegemiseks? Kui selliseid asju tellida väljastpoolt kooli, on need väga kallid, õpetaja teeb neid sisuliselt tasuta. Kui kaua selleks aega kulub, ei tea loovtöö puhul õpetaja ise ka, enne kui asi valmis.»

Kadrioru saksa gümnaasiumi õpetaja Maie Itse sõnul on koole, kus koolivaheaja päevad on õpetajatele enesetäiendamiseks, aga teises kohas tuleb tunnid koolimajas «ära istuda».

«Ainult klassi ees antavate tundide arvu vähendamisega probleemi veel ei lahenda,» nendib Itse.

«Õpetaja tunniplaan on üldjuhul auguline ja sageli puudub koolis alaline töölaud. Interaktiivse tunni ettevalmistamine nõuab aga keskendumist ja aega. Koolis kasutatavad arvutid on pahatihti aeglased ja kui vaba tunni ajal juhtubki mõni vaba olema, võtab juba sisselogimine oma aja ning kui mõte jooksma hakkab, tuleb töö katkestada. Seega ei ole vaba tund aeg iseendale ega soosi tööle pühendumist. Selgusetuks jääb ka klassijuhataja tööaja määratlemine. On see üldse võimalik ja vajalik?»

Ministeeriumi kavade kohaselt lepitakse õpetajate palgakorraldus kokku kooli tasandil ning see peab olema läbipaistev ja avalik. Motivatsioonisüsteemid peavad olema arusaadavad ning õpetajad saavad nende väljatöötamisel kaasa rääkida.

Aare Ristikivile meenutab see vanade roomlaste «Jaga ja valitse!» poliitikat – kui iga kooli õpetajad peavad enda õiguste eest ise võitlema, ei saa tekkida tugevat ühisrinnet. Õpetaja jaoks riiklikud garantiid kaovad, edaspidi sõltub ta juba läbisaamisest ülemusega. Ministeerium peseb oma käed puhtaks ja ütleb, et õpetajad peavad oma palgas ise direktoriga kokkuleppele saama.

«Sama hästi võiks pakkuda välja, et riigikogu liikme palk võiks sõltuda kokkuleppest riigikogu esimehe või juhatusega ja ministri palk kokkuleppest peaministriga,» muigab Ristikivi. «Direktori otsus on igatahes subjektiivne – õpetaja töö ainuke objektiivselt mõõdetav osa on tunnikoormus.»

Hirm direktori ees

Kuigi ministeerium lubab, et lähiaastatel suureneb järelevalve koolijuhtide tegevuse üle ning sisehindamise kaudu tuleb välja, kas kooli arengu ja juhtimisega ollakse rahul, on õpetajais kartus, et direktorite voli suureneb.

«Direktorite seas on kahjuks mugavaid inimesi, kes teevad nii, nagu nende sõpruskond tahab,» lausub Haanja kooli õpetaja ja õppejuht Evi Lestberg.

«Töölepingud on tähtajatud ja nad ei pea enam iga viie aasta tagant end tõestama. Riigi poolt on ikka väga mugav nõuda, et las direktor otsustab nii olulisi asju.»

Aare Ristikivis ei ole usku, et õpetajad suudaksid enda eest piisavalt seista. Ta on näinud kolleegide nägudel üllatust, kui ütles, et nende koolis on palgakomisjon, kus ka tegelikult otsuseid langetatakse. Kord kuulis ta aga ühe kooli (nüüd küll juba endist) direktorit rääkimas enda arusaamast demokraatiast: «Esmalt tuleb õppenõukogus ette võtta vähetähtsad teemad ja kui siis kanakari on kaagutamise lõpetanud ja väsinud, saab vajalikud punktid kergelt läbi suruda.»

«Ma ei taha stereotüüpe rõhutada, kuid keskmine õpetaja Eesti koolis on üle keskea naine, kes ei ole harjunud oma õiguste eest seisma ning jääks kohta kaotades lihtsalt töötuks,» märgib noor meesõpetaja mõrult.

Eha Meidla tõstatab veel ühe probleemi: kas keegi julgeb midagi ette võtta direktoritega, kes pole kunagi pedagoogina töötanud, vaid erakondlikult paika pandud?

Staažikate õpetajate hinnangul võidavad uuest süsteemist eelkõige noored õpetajad. 30 aastat koolis töötanud Tartu kunstigümnaasiumi loodusainete õpetaja Ulvi Kruus meenutab, et töötee algul oli normkoormus 18 tundi nädalas ja palk võimaldas korralikult ära elada.

«Nüüd aga ütleb minister, et õpetaja vääriline palk on 700 eurot, kuigi Eesti keskmine on üle 900,» imestab Kruus. «Alammäära võib ju igaüks kätte saada, aga kust võetakse lisatasudeks raha ja kas seda igas koolis jagub? Kümme aastat töötanud õpetaja võiks ikka tuhat eurot kätte saada. Õpetaja peab ka korrektne välja nägema. Lapsed ju vaatavad sind kogu aeg ning autoriteet võib veelgi langeda!»

2014. aastast on planeeritud veel üks muutus – praegune ametijärkude ja atesteerimise süsteem asendatakse järk-järgult kutsete süsteemiga.

Ka see plaan on tekitanud hulga küsimusi. Kui kõrgem ametijärk ei too kaasa kõrgemat palganumbrit, millega siis õpetajaid järku tõstma motiveeritakse? Ja mida üleüldse annab õpetajale üleminek kutsesüsteemile? Näiteks õpetaja, kes omandas eelmisel õppeaastal õpetaja-metoodiku ametijärgu, teadis, et talle on tagatud järgmiseks viieks aastaks kõrgem palgamäär. Nüüd ütleb aga riik, kes talle selle ametijärgu omistas, et ta garanteerib senise palgataseme vaid järgmise aasta lõpuni.

Halva kõrval ka head

Hulga rahulolematust ja arusaamatust tekitavate küsimuste kõrval on õpetajad leidnud ümberkorraldustest ka head.

Aare Ristikivi kiidab riigi soovi võtta taas enda kätte kontroll õppekirjanduse üle ja pöörata senisest suuremat tähelepanu digitaalsetele õppevahenditele. Väga mõistlik on plaan muuta arenguvestlused vajaduspõhiseks.

Ulvi Kruusi sõnul võtavad arenguvestlused meeletult tööaega. «Pean 32 perekonna loo salvestama mällu ja edaspidi mäletama iga probleemi, mida vanem rääkis. Järgmisel aastal tuleb seda täiendada. Mõni vanem tuleb oma muredest rääkima ja leiab vestluspartneri. Olin ühe lapsevanemaga õhtul kella seitsmest kümneni koolimajas! Õpetaja jätab selle arvelt midagi tegemata. Ei vääna rohkem tööajast välja. Kuid üldise bürokraatia üle meie koolis enam ei kurda ega äga ka pärast uue arendusjuhi tulekut paberimajanduse all.»

Õpetajate tööd puudutavaid teemasid on arutanud ja ettepanekuid teinud aasta algusest koos käinud õpetajaameti töörühm, kuhu kuuluvad lastevanemate liidu, õpilasesinduste liidu, õpetajate liidu, Noored Kooli, koolijuhtide ühenduse, haridustöötajate liidu, Eesti kutsekoja, linnade liidu, maaomavalitsuste liidu, Tartu ja Tallinna ülikoolide esindajad. Ministeeriumi kinnitusel töötatakse eesmärkide kavandamiseks vajalikke meetmeid alles välja. Seega pole õpetajail veel hilja pead kokku panna ja ettepanekuid teha.

«Küllap rakendab ministeerium ka seekord kavandatu ellu, nii on see ju ikka olnud,» arvab Aare Ristikivi.

«Räägitakse küll õpetaja ameti väärtustamisest, kuid see jääb vaid sõnadesse, kuni nad ei arvesta ka ise õpetajate arvamusega. Haridustöötajate liidu ja õpetajate liiduga tehakse küll koostööd, kuid eriarvamused on vaid protokollidesse jäänud.»

Maie Itse sõnul on õpetajate skepsis seletatav sellega, et pidevad muudatused väsitavad ning töö lakkamatu vormiline ümberkorraldamine ja selleks vajalikud nõupidamised jätavad sisuliseks tegevuseks vähem aega.

«Sõnastada saab ju kõike kenasti, kuid elu sageli selle järgi ei toimi,» nendib Itse.

«Oleme sellistest vasktorudest läbi käinud, et ükskõik mis muutus tuleb, teeme nagunii ära, kuigi tõrgume algul vastu,» muigab Ulvi Kruus.


 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles