Mihkel Mutt: vanadus ei tule iial tagasi

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

Vahel tundub, et loodus on õiglane, sest enamasti annab ta kõigile midagi: kellele tarkust, kellele jõudu, ühele sisemist, teisele välist ilu, mõnele osavust, mõnele tervist vms. Usk sellesse tasakaalu väljendub ka rahvatarkuses, näiteks anekdootides blondidest (mille «moraaliks» on, et ilu ja aru üheskoos oleks priiskamine). Loodus on õiglane ka vertikaalsel teljel, eluetapiti. Igale astmele jagub midagi. Nooruses on jõudu ja tervist, energiat, iha ja erksust. Vanad seevastu on läbi aegade olnud targemad, kogenenumad, jõukamad ja lugupeetumad. Ilusti ütleb vanake Zossima «Vendades Karamazovites»: «Noore keeva vere asemele tuleb leebe selge vanadus.»

Ainult nii on elu talutav ja meeldivgi, sest leebe selgus noores eas või vemmeldav veri raugapõlves üldjuhul takistaks elu viisipärast kulgu. Nii on see olnud läbi aastatuhandete. Tundub, et praegu on tasakaal paigast ära. Ma ei pea silmas põlvkonnalõtkuga seonduvat, st isade ja poegade probleemi. See on alati eksisteerinud. Viimastel sajanditel (johtuvalt ühiskonna muutumise kiirenemisest) on see küll teravnenud, aga siiski mahtunud tasakaaluparadigmasse. Nüüd on aga tõesti toimunud murrang. Noored on eduseisus.

Mõistagi on erandeid, isegi hulganisti, nii et mõnes suhtes võiks vastupidist väita. Enamikus maades on töötus kõrge eeskätt noorte hulgas, nood sõltuvad pikka aega oma vanematest, olles vaesed ja rahulolematud jne. Vanad justkui hoiavad positsioone, ei lase noori ligi. Ja paljud vanad ei olegi kehalt ega vaimult väetid, tänapäeva kuuekümnene on terviselt ja elušansside rohkuse poolest sageli võrdne Teise ilmasõja järgse neljakümneaastasega.

Ent siiski on tendents tervikuna vastupidine. Noored on keskmiselt jõukamad kui vanad. Selles veendumiseks piisab, kui heita pilk suvalise riigi lõbustusasutustesse (endise idabloki pensionärid on muidugi iseäranis vaesed). Nii palju omal käel alla kolmekümneselt miljonäriks saanuid kui IT-ajastul pole kindlasti kunagi olnud. Iialgi pole noortel olnud säärast oskuste monopoli kui tänapäeval (mille lihtsaimaks avalduseks on aupaiste «patsiga poiste» ümber).

Vanad sõltuvad noorte teadmistest ja teenetest ja kardavad neid. See ei loe, et nemadki näperdavad iharalt oma nutitelefone, ikkagi on nad jõuetud sabastantsijad ja poevad noortele ennastunustavalt. Lasteaias surfatakse tõhusamalt kui vanadekodus. Oskus näperdada mingeid tahvleid ja nende abil mitmesugustes simulaakrumites tegutseda on muutunud kriteeriumiks, mis määrab inimese võimekuse ja väärtuse ühiskonnas.

Osalt on kõige selle põhjused objektiivsed. Vanasti korjusid teadmised aeglaselt, mistõttu inimene, kes elas kauem, teadis juba puhtanisti seepärast rohkem kui ülejäänud. Kuni puudusid raamatud, olid vanad ainsad tarkusekandjad.

Praegu pole nad seda kaugeltki, isegi mitte kogemuste vallas. Vanasti täienes ka see koos elatud aastatega. Nüüd võib kogemusi osta poest või online’ist valmispakendina. Seetõttu teab tänane paariteistaastane nooruk nt seksuaalsusest rohkem kui tema vaarisa küpse mehena oma pikast elukogemusest. Ka elutarkus kitsamalt on kaubastatud nagu kõik muu ja lastud ringlusse – eneseabiõpikute ja muu seesuguse näol. (Iseasi muidugi, kui palju «kiirtoiduna» omandatud elutarkus indiviidi pärisosaks saab, tema isiksuse tuuma puudutab.)

Võib arvata, et vanad vaatavad seda pealt tusase hämminguga nagu kaduva elukutse esindajad, nagu bussikonduktorid või trükkalid. On tõenäone, et märkimisväärne osa inimestest on kõige õnnelikumad tsüklilise maailmakorralduse puhul, kui «seesama tuleb pidevalt tagasi» ja uuendusi on minimaalselt. Paljud ei taha ega suuda läbida elukestvat ümberõpet ning on seetõttu pensionipõlves kõlblikud üksnes abi- ja lihttöödeks. Kui paljud elavad praegu läbi masendust ja frustratsiooni kasvõi pidevalt uuenevate arvutiprogrammide tõttu!

On veel üks väga proosaline põhjus, miks vanade staatus on muutunud: neid on lihtsalt väga palju ja nende suhteline hulk suureneb ka edaspidi. Kolm-neli tuhat aastat tagasi ei ületanud keskmine eluiga kahtekümmet viit aastat, ainult üksikutel õnnestus elada kaheksakümmend või kauem ning juba see tagas neile sootsiumis erilise positsiooni.

Ent kõike ei saa ajada objektiivsuse kaela, sotsiaalsed protsessid toimuvad alati ka subjektiivsetel põhjustel. «Vanad» on oma kaardid osaliselt ise maha mänginud. Ise nad tegid noortest ebajumala, ükskõik siis kas kommertskaalutlustel või muidu. Vahel mõtlen, et noored ongi need masinad, need robotid, mille inimkond on loonud ja mis märkamatult on hakanud neid valitsema.

Kuigi kaupmehed on taibanud, et «vanad» on tänuväärne sihtgrupp, sest neid on palju ja neil on raha, pole see siiski võrreldav noortegrupi ülimuslikkusega, kellele on suunatud suur hulk kaubandusest ja meelelahutusest. Vanadus tervikuna on ikkagi out või lausa stig­ma. Vanadust püütakse võimalikult kaugele nihutada ja reibast keskiga pikendada. Selle nimel tegutsevad terved majandusharud fitness-treeningust kosmeetikatööstuseni. Ja on saavutatud edu.

Meenub Huxley «Hea uus ilm», kus inimesed olid kuuekümnendate eluaastate alguseni ühtmoodi roosad ja siledad, siis aga kadusid vaikselt kuhugi. Praegu nad ei kao päris niimoodi, aga ühel hetkel pannakse ikkagi ka nemad kuhugi ära. Kuigi nad näevad kaheksakümnestena välja nagu vintsked vaprad kuuekümnesed, algab vaimsete võimete taandareng. Kui vaadata pingul liikumata näoga nukutaolisi vanureid, kes räägivad lapsejuttu, siis mõtlen sümpaatiaga Konfutsiuse-aegsele ühiskonnale, kus inimesed võisid loomulikult vanad olla ega pidanud ennast «uuendama».

Meie ühiskonna valitseva mentaliteedi ja moraaliga ei käi kokku, et inimene ise täie teadmisega elust lahkuks. Aeg-ajalt võib küll lugeda liigutavaid lugusid, nt seoses Alzheimeri-haigetega.

Mees ütles naisele: «Kui mu tõbi on ühel päeval jõudnud sinnamaani, et ma ei suuda enam kõrvalise abita hakkama saada, näiteks ma ei suuda enam oma laste nimesid meenutada, siis anna mulle märku: siis on meil veel üks ilus päev ja selle õhtul ma lahkun olematusse.» Seda on kaunis ja heroiline lugeda, aga me ei saa tõsiselt eeldada, et niisugune käitumine muutuks üldlevinuks, saati veel neil kordadel, mis pole Alzheimeriga seotud.

Tänapäeva lääne inimesed on võõrdumas niihästi vanadusest kui surmast. Need on elust ära lõigatud, kuhugi pagendatud. Teatud hetkest peale ei välju vanad inimesed siseruumidest, olgu vanadekodus või mujal, ei konkreetselt ega metafoorselt. Umbes niisamuti on enamik inimesi võõrdunud loodusest ja inimliku häda teadvustamisest üleüldse. Meenub Buddha, kelle vaimne muutumine algas sellest, kui ta oli näinud haiget, vana ja surijat. Kui häda ja viletsust saab maailmas vähendada, siis vanadust ja surma ei saa ja pole ka mõtet.

Surm kuulub elu juurde ja elu oskab ikkagi hinnata ja nautida see, kes annab endale aru selle kaduvusest. Vanasti nägid lapsed kodutalus loomi ja loodust, nägid ka vanu inimesi ja surma. See oli loomulik ja paratamatu. Nüüd seda muidugi enam pole. Ei tea, kuidas teha, et inimestes ei kaoks elu ajalikkuse tajumine, millest tuleneb empaatiavõime ning kaastunne.

Loomariigis vist puudub vanavanemate staatus. Kuigi mitmete imetajate (elevantide, šimpanside) kollektiivides on isendeid eri generatsioonidest, meenutab see pigem hõimuelu inimkonna algaegadest või neid, kes viibivad sel tasemel tänapäevalgi. Tunnetatud sugulust vanemate-järglaste vahetust suhtest kaugemale esineb üksnes inimesel.

On hea, kui lapsed on näinud oma vanavanemaid, kuidas nad elavad, kuidas muutuvad tasapisi nõrgemaks ja lähenevad olematusele. Arvan, et selle nägemine muudab noore inimese hingelt sügavamaks.

Nii nagu lapsi viiakse loomaaeda, et nad näeksid võõramaa elukaid, nii nagu neid tuleb tänapäeval viia vabaõhumuuseumi või näidistallu, kus nad näevad peale koera ja kassi ka teisi koduloomi – ehk peaks neid niisamuti viima ka vanadekodusse. Muidu nad ei näegi vanadust muidu kui mõnd eidekest vaatamas välja luitunud agulimaja aknast.

Mõistagi ei saa ka tänapäeval öelda, nagu oleks noorusel kõik, vanadusel mitte midagi. Suurim lohutus või kompensatsioon vanaduses on vaimu vabadus, mida see aeg võimaldab. Sõltumatusetunne on hindamatu aare. Aga ainult nende jaoks, kes seda hinnata ja kasutada mõistavad. Kui ka selles eas püüdlikult koogutada ja end kellegi meele järgi sättida, pole vabadusest juttugi. Olen mõelnud, mis asi on põrgu. Kõige lähemal sellele on vist vanadus, milleks pole osatud valmistuda. Kui pole enam täit tervist, pole vaimset ega füüsilist suutlikkust, see-eest on alles edevus, näriv kadedus ja rahuldamata himud.

Tahaksin, et kõikjal võidaks laulda: «Vanadus on ilus aeg, vanadus ei tule iiial tagasi!» Sest see on ju õige – vanadus ei tule tagasi. Kui noore(ma)ks võib inimene ennast igasuguste võtetega veel muuta, siis surnust üles ta ei tõuse, vähemasti mitte sellesinatse maailma jaoks.