Andres Herkel: erakonnaõigus vajab liberaliseerimist

Andres Herkel Foto: Toomas Huik / Postimees

Riigikogu liige Andres Herkel (IRL) kirjutab, et Eesti poliitelu korrastamine on võimalik mõne üsna lihtsa sammuga, kui neid aga astuda tahetakse.

Nüüdseks mitu korda muudetud erakonnaseadus meenutab lapitekki, mis oleks õigem asendada uue terve kangaga. See töö tasub aga ettevõtmist vaid juhul, kui silmas peetakse demokraatlikke väärtusi ja Eesti ühiskonna pikaajalisi huve. Senine kogemus kinnitab, et seadust võidakse muuta krutskitega, mille eesmärk on suurendada ja põlistada nn kartellierakondade võimu.

Kui riigikogu põhiseaduskomisjon küsis organisatsioonidelt ja üksikisikutelt ettepanekuid erakondade rahastamise kohta, puudutas suur osa nendest rahastamissüsteemi põhialuseid ja erakonna õiguse liberaliseerimist laiemalt.

Toon esile kolm põhilist probleemi: riikliku rahastamise maht, erakonna registreerimiseks nõutav liikmete arv ja valimiskünnis.

Rahastamise maht

Aasta-aastalt on selgeks saanud, et suurim probleem peitub selles, et meie parlamendiparteid on riigieelarvest rahastatud määral, mis ei võimalda nõrgematel poliitilistel jõududel nendega konkureerida. See aga annab olemasolevatele erakondadele kõlvatu kindlustunde. Millised ka pole nende teod või kui terav neile osaks saav kriitika, poliitiline mängumaa on suletud ja konkurente pole.

Kas rahastamise sidumine riigikogus saadud kohtade arvuga on õigustatud? Künnise alla jäänud erakondadele saavad osaks vaid sümboolsed sendid. Võrdsuse põhimõte ei saa olla absoluutne, kuid see on väga oluline ja praegu on Eesti süsteem sellest liiga kaugel.

Kui 2003. aastal, mil erakondade riigieelarvelist rahastamist hüppeliselt tõsteti, võis valitseda illusioon, et sellega lahendatakse mingeid probleeme, näiteks vähendatakse suursponsorite mõju poliitikale. Nüüd näeme, et probleeme on juurde tulnud. Muu hulgas on tõusnud valimiskampaaniate maht. Võib öelda, et poliitikud pakuvad end valijatele voldikute ja telereklaamiga, mis tuleb valijail endil maksumaksjaina kinni maksta.

Järgmine probleem riikliku superrahastuse taustal on suurerakondade madal võimekus liikmemaksu kogumisel. Küsimus pole laiskuses. Ideaalis on erakond maailmavaatel põhinev ühendus, mille liikmed tahavad poliitilise programmi teostamise nimel panustada – ja seda ka rahaliselt. Kahjuks võtab järjest enam maad klientistlik suhtumine – erakond on mulle kasulik, kui ta on võimul. Ta on selleks, et saada, mitte anda. Liige võib anda oma hääle mõne valimismasina kasuks, kuid isiklikku raha – milleks? Erakonnad võistlevad kvantiteedis ehk selles, kellel on rohkem liikmeid, kuid mitte liikmeskonna kvaliteedis.

Liikmete arv

Siit jõuame järgmise probleemini. Erakonna registreerimiseks on Eestis vajalik tuhande liikme olemasolu. See 1994. aastal kehtestatud norm on mõeldud ilmselt selleks, et kinnitada poliitikasse pürgiva jõu kandepinda ja administratiivset suutlikkust. Kummati on nõutav inimarv Eesti väiksust arvestades selgelt ülemäärane. Meist palju suuremateski riikides on säärane nõue tundmatu.

Taasiseseisvumise rahvaliikumiste lainel said erakonnad ehk enam-vähem sellises ulatuses liikmeskonna kokku, kuid hiljem on liikmearvestused läinud forsseerimise teed. Surnud hingede väljapuhastamine on pigem erand kui reegel.

Meie erakonnaõigust süsteemselt käsitlenud jurist Madis Ernits ütleb selge sõnaga, et selline nõue piirab üleriigilise erakonna teket «ja läheb seetõttu vastuollu demokraatia nõudega, mille kohaselt peab süsteem olema avatud ja võimaldama uue poliitilise jõu tekkimist» (M. Ernits, «Põhiõigused, demokraatia, õigusriik». Tartu Ülikool, 2012).

Valimiskünnis

Valimiskünnis on meil kasutatava proportsionaalse valimissüsteemi puhul üldtunnustatud meede selleks, et vältida parlamendi killunemist suure hulga pisiparteide vahel. Siiski kehtib arusaam, et mida madalamal on künnis, seda paremini on proportsionaalsus tagatud. Mitte igasugune künnis pole aktsepteeritav ning riigid, kus see on või on hiljaaegu olnud viiest protsendist kõrgemal, on selle eest Euroopa organisatsioonidelt kõvasti sakutada saanud.

Üldiselt järgib Eesti viieprotsendiline valimiskünnis head tava, ehkki mõnedes Euroopa Nõukogu dokumentides räägitakse soovituslikult ka kolmeprotsendilisest künnisest.

Põhiseaduskomisjonile on ette pandud nii künnise alandamist kui ka selle täielikku kaotamist. Kahtlemata vähendaks madalam valimiskünnis poliitilise süsteemi suletust. Samas usun ma, et kui kaotada rahastamises valitsev ebaõiglus ja vähendada erakondade liikmearvu nõuet vähemalt poole võrra, ei oleks künnise alandamise järele olulist vajadust. Valimiskünnisel on süsteemi korrastav toime, küll aga ei ole õige napilt künnise alla jäänud erakondi riigikokku pääsenutega võrreldes rahatuks jätta.

Seega oleks süsteemi oluline korrastamine võimalik mõne lihtsa sammuga. Piisab riigieelarvelise raha vähendamisest, selle võrdsemast jaotamisest ja erakonna liikmete minimaalarvu vähendamisest.

Selline kolmele probleemile taandatud ülevaade on muidugi lihtsustav, põhjalikku läbitöötamist nõudvaid ettepanekuid laekus põhiseaduskomisjonile mitukümmend. Väga oluline on see, kuidas nendega edasi talitatakse. Kui riigikogu erakonnad panevad maha punased jooned ja asuvad mingit tüüpi ettepanekuid välistama, ei pruugi suurt midagi järele jääda.

Ettepanekute palett on kirju ja vasturääkivustele osutades võib osa neist ka pahatahtlikult naeruvääristada. Tegelikult aga on ettepanekuprotsessiga antud ühiskonnale õhkõrn lootus, et midagi tahetakse sisuliselt muuta. Selle lootuse petmine ei ole õieti kellegi huvides – ka võimulolijate huvides mitte. Üksnes lühiajaliste sihtide silmaspidamist nimetatakse poliitiliseks lühinägelikkuseks.

Autor väljendab isiklikke veendumusi.