Soome ettevõtja on teadlastele ja disaineritele uuendustest ja tootedisainist huvitatud, koostööaldis partner, Eesti ettevõtja seevastu suhtub innovatsiooni, nagu oleks
tegemist viirusega, mis tuleb iga hinna eest organismist välja saada. Tartu Ülikooli
vanemteaduril Kärt Summatavetil on kogemus mõlemaga ning kui Eestis ollakse rahul allhankija staatusega, kui mõtlemisviisis muutusi ei toimu, kaotamegi oma jalad.
Lapsepõlves häiris ja kurvastas mind sügavalt muinaslugu Kalevipojast, kes omaenda mõõgale astudes jalad kaotab. Murelikult uurisin vanematelt, kuidas nii traagiline ja rumal lugu võis juhtuda. Mäletan, et tundsin häbi kangelase mõtlematu ja riiaka teo pärast Soome sepa juures.
Teadmine, et üks minevikusündmus võib tulevikus kõige olulisemal hetkel hävitada kogu senise töö ning pöördumatult mõjutada kogu rahva tulevikku, rõhub mind tänini. Uhked pidukõned loovusest ja innovatsioonist, Eesti Nokiast ning ekspordi suurendamise vajalikkusest tuletavad mulle tahtmatult meelde jalutut Kalevipoega, kes iseenda mõtlematu minevikuteo pärast ootamatult kõik kaotab.
Samal ajal kui edukad riigid oma majanduse päästmiseks suunavad kogu tähelepanu tootearendusele, koondavad meie ettevõtted kokkuhoiu ettekäändel disainerite ametikohti, mille arv on niigi naeruväärselt väike. Teadlaste ning loomevaldkonna professionaalide teadmistesse ja oskustesse suhtutakse pigem üleolevalt.
Eesti probleem on selles, et teaduse ja disaini majanduslikku potentsiaali ei osata ega taheta väärtustada, sest allhankekogemuse kergemeelne ihalemine kestab tänapäevani. Püsib üldine lootus, et keegi teine teeb meie eest ära loova töö ja tootearenduse, meie ainult toodame ja teenime kasumit. Meie tööstus ootab lihtsaid ja kiireid lahendusi, pigem soovitakse ruttu rikastuda, kuid igasugune loomine ja tootearendus on raske ja põhjalik, süvenemist nõudev töö.
Eestis valitseb seetõttu umbusk loojate ja tootjate vahel, mistõttu võimekamad teadlased, kunstnikud, disainerid loovad uusi tooteid ja prototüüpe pigem välismaistele ettevõtetele, mille ettevõtluskultuur on meie omast väga erinev.
Näiteks Soome on panustanud disainile ja tootearendusele märkimisväärseid ressursse, loomevaldkonna spetsialistid, teadlased ja leiutajad on ühiskonnas kõrgelt hinnatud ning nende professionaalse töö toetamiseks on loodud avatud ja piisavalt diferentseeritud riiklikud rahastamisskeemid. Disain on üks Soome ettevõtluse nurgakive, sest ilma atraktiivse ja funktsionaalse kasutajakeskse tooteta ei suuda ükski ettevõtja rahvusvahelisel turul konkureerida.
Kuid kas ainult välimus on tähtis? Mis tegelikult edukates ettevõtetes toimub? Näiteks Nokia reklaamib end praegu eelkõige keskkonnasäästliku ettevõttena, mille tootearenduse töörühmad loovad tulevikutooteid üheskoos ülikoolide, teadlaste ja disaineritega, kes osalevad tootearenduse protsessis ideest teostuseni. Nokia näitab end nüüd kui ettevõtet, mis levitab Soome loodust hindavat kultuuripärandit üle kogu maailma. Veel enam, Nokia tootearendusstrateegia on suunatud taaskasutusele ja säästlikkusele.
Miks pannakse niigi edukas ettevõttes suurt rõhku oma tulevikutoodete pikale elueale ning püütakse toota vastupidavaid ja kauakestvaid tooteid? Miks nähakse vaeva kasutatud toodete kogumise ja kasutamiskõlblike materjalide ümbertöötamisega? Nokia insenerid, tehnikateadlased, disainerid ja majanduse asjatundjad töötavad ühistes töörühmades välja meie tulevikuvajadusi, millest me ise veel teadlikudki pole. Ettevõtte innovatsioon sünnib läbi loova teadustegevuse ja tootearenduse, püüdes lahendada lokaalseid ja globaalseid ühiskonna probleeme.
Nii mõnigi lugeja võib siinkohal muiata, et muidugi saab suurettevõte endale lubada seda, millest meie ettevõtjad võivad vaid unistada. Eksite, kogu Euroopa ettevõtluse tootearendus, nii suured kui ka väikesed tootjad, liiguvad juba pikka aega hoopis teistes sfäärides, tulevikuradadel, millest meil ei osata ega taheta enamasti isegi kõnelda.
Toon kurva näite omaenda kogemusest uurija ja disaineri-tootearendajana, et selgitada olukorda, millega veel mõned aastad tagasi isiklikult kokku puutusin. 2001. aastal uurisin Helsingis 3D-modelleerimise ja CAD/CAM-programmeerimise võimalusi ning alustasin doktoritöö raames uuenduslikku tootearenduse katsetuste seeriat.
Helsingi Kunsti- ja Disainiülikooli Protostuudio arvutiinseneri abiga valmis uudne ehtevalmistusmeetod ning prototüübid seeriatootmiseks. Uurimistööd jälgis huviga kogu ülikool, katsetustulemuste põhjal valiti see viie innovatiivseima doktoritöö hulka. Kuid ülikoolil puudusid tootmise katsetusteks vajalikud seadmed ja vastav inimressurss.
Pöördusin ühe Soome ettevõtte poole ettepanekuga osaleda tootmisprotsessis. Ettevõtte juhtkond oli katsetustes osalemisest väga huvitatud, sest soovis ka ise midagi uut õppida. Soomes on prestiižne teha koostööd ülikoolide ja uurijatega. Ettevõttel oli mitme välismaise uurimiskeskusega juba hea kogemus ning üks konkreetne projekt, mida nad soovisid minu kaasabil katsetada. Toimis suurepärane koostöö minu, ülikooli ja ettevõtte töötajate vahel.
Kokkulepitud tähtaegadest pidasid kinni kõik pooled. Kui tootmisliinis ei olnud vajalikku spetsialisti, korraldati ettevõtte töötajatele spetsiaalne väljaõpe. Vajadusel töötas mudelitega eksperimentaallabori spetsialist. Ettevõte leidis tõhusaid lahendusi ja kaasas oma partnereid, mistõttu olid tulemused igas etapis kvaliteetsed. Soome ettevõte on uurijasõbralik, entusiastlik ja koostööaldis uurimiskeskkond, kus partnerid loovad koos uusi teadmisi.
Kaitsesin 2005. aastal väitekirja ning lootsin uurimistööd ja katsetusi jätkata siin, kodumaal. Ent selgus, et Eesti ettevõtteid kaasata ja nende juhtkondi motiveerida oli vaevaline töö. Ettevõtted olid pigem suletud ja konservatiivsed, sest tegid peamiselt allhankeid, igasugune huvi uurimise ja tootearenduse vastu puudus.
Miks minu ja ühe Eesti ülikooli koostöö ettevõtetega ebaõnnestus? Ettevõtete juhtkondadel puudus huvi ja soov uusi võimalusi oma ettevõtte arendamiseks katsetada. Puudus ka vajadus tootearenduse järele, sest olemasolevad allhanked rahuldasid juhtkonda. Kõik uus, mis nõudis tavapärasest tootmisest erinevat suhtumist, ka kõige lihtsamad katsetused, tekitasid ettevõttes peataolekut ja suuri probleeme kvaliteediga.
Mitmed katsed ebaõnnestusid ja rahuldavate tulemusteni jõudmine oli väga aeglane. Kokkulepitud tähtaegadest ei peetud kinni ning töötajatel puudus motivatsioon kaasa mõelda. Uurija ja ülikooli vastas polnud mitte koostööpartner, vaid justkui unine loom, keda äratatakse ja ärritatakse.
Selgus, et uurimistöö on Eesti ettevõtte jaoks tüütu eritellimus, mille täitmiseks peab vaeva nägema. Uurija ja disaineri soov ettevõtte tootmiskeskkonna arendamist toetada oli kui viirus, mida tõrjutakse organismist välja põhjendustega «pole võimalik», «ei saa teha». Ettevõtetel puudus ka igasugune soov panustada uurimistöösse nii materiaalset ressurssi kui ka inimeste tööjõudu.
Kui Soome ettevõte oli uuendusmeelne ja leidis uurimistulemuste teostamiseks uusi lahendusi, siis Eesti ettevõtted olid inertsed ja konservatiivsed, ei tundnud vajadust ega mingit survet uuenduste ja tootearenduse järele. Selline ettevõte ei ole võrdväärne partner ning pigem takistab loovat ja uuendusmeelset tegevust. Kas mõne aasta tagune olukord võiks olla praeguseks muutunud?
Ei tahaks üleliia kritiseerida, kuid Eesti ettevõtluses on tänini mitmeid takistusi, mille ületamiseks tuleb muuta väljakujunenud stereotüüpseid eelarvamusi ja hoiakuid. Uurija suhtes ollakse pigem umbusklikud ja ettevaatlikud, sest tootearendus, innovatsioonialane tegevus ning selle abil ekspordialase konkurentsivõime suurendamine on pikaajaline ja kulukas. Juurdunud on ka eelarvamuslik suhtumine, et loovisikud ja teadlased ei mõista reaalset olukorda, on abitud idealistid ja «hõljuvad pilvedes».
Tõsine takistus on seegi, et edumeelsete ettevõtjate, teadlaste, leiutajate uudsetest ideedest üksi ei piisa, kui puuduvad riigi hea tahe ja tootearendust toetavad ressursid innovatsiooni juurutamiseks, vajalike koostöö- ja tootmisvõrgustike ning inspireeriva tootmiskeskkonna loomiseks. Veel enam, kui ettevõtted lühinägelikult alustavad kokkuhoidu tootearendusüksuste töötajate ja rahvusvaheliselt silmapaistvate disainerite töökohtade likvideerimisega, on tegu omaenda tulevikuperspektiivide, Eesti majanduse rahvusvahelise konkurentsivõime vastutustundetu hävitamisega.
Eesti ettevõtjate hulgas on kahetsusväärselt levinud arvamus, et kunstnike ja disainerite ülesanne on nende toodang ilusaks muuta, tegeleda toodete vormi ja kasutusfunktsioonide probleemidega. Kuid selline vaatenurk on piiratud ja kahjulik, sest maailma disainipraktika ja loovatel erialadel antav kõrgharidus kinnitab, et tänapäeva disaini eesmärk on lahendada süvenevaid sotsiaalseid probleeme, lõpetada mõttetu ületootmine ja aidata leida uusi lahendusi, peatamaks loodusressursside ohjeldamatut raiskamist.
Miks on Soomes loodud Aalto Ülikool, mis innovatsiooniülikoolina ühendab kõrghariduse disaini, majanduse ja tehnikateaduste alal? Miks püüavad Soome ettevõtted meeleheitlikult ühendada oma tootearenduse ülikoolides tehtava uurimis- ja loometööga? Miks just majanduslanguse ajal suunatakse märkimisväärseid ressursse loovuse ja innovatsiooniga seotud kõrgharidusse ja arendustegevusse?
Seepärast, et ükski ettevõte ei suuda ilma kompetentse tootearendusvõrgustikuta luua jätkusuutlikke, kvaliteetseid ja konkurentsivõimelisi tooteid ekspordiks. Selleks tuleb uurida oma toodete sihtrühmade ootusi, vajadusi ning luua eelkõige tarbija emotsioone äratavaid ja rahuldavaid lahendusi.
Nüüdisaegse disaini eesmärk on lahendada heaoluühiskonna vananemisega seotud probleeme, lokaalseid ja globaalseid energiaprobleeme, logistika- ja transpordiprobleeme. Disaini abil otsitakse lahendusi vaesusega seotud probleemidele, luuakse uusi mobiilse eluviisi teenuseid, keskendudes jätkusuutlikele lahendustele, rõhutatakse kultuuripärandi ja identiteetiloova tootearenduse vajalikkust ning eetilisi ja humaanseid väärtusi.
Saavutamaks Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia 2007–2013 «Teadmistepõhine Eesti» eesmärke, tuleb esmalt teadvustada tõsiseid probleeme, mis otseselt või kaudselt takistavad inimeste ettevõtlikkust ja loovust. Alati ei peitu probleemi juured materiaalsete ressursside nappuses, vaid hoiakutes ja vananenud mõttemustrites. Seni kuni Eesti ettevõtjad mõtlematult eiravad disainereid ja teadlasi ega väärtusta loovuse ja eetilise majanduse innovatsioonipotentsiaali, valmistame paratamatult ette olukorda, kus Kalevipoeg kaotab oma jalad.
Mitmed hästitoimivad, innovatsiooniteadlikkust ja -võimekust suurendavad riiklikud meetmed on Soomes kättesaadavad igale kodanikule, sest hariduse ja riiklike meetmete kaudu tuleb ettevõtlikku inimest toetada kohe, kui hea idee sünnib.
Kui aga Eestis puuduvad spetsialistid, kes tegelevad riiklike programmidega ja Euroopa Liidu rahaliste toetuste jagamisega kohalikest komisjonidest, kes suudavad hinnata professionaalsete kunstnike ja disainerite esitatud projektide ja eksporditaotluste tegelikku väärtust, lükataksegi need Eestile üliolulised sammud ka edaspidi vastutustundetult kõrvale. Senine kogemus ja reaalne olukord näitab, et jutt loovusest ja innovatsioonist on enamasti vaid tühjad sõnad. Tühi kott, teadagi, ei püsi aga kaua püsti.