Marko Veinbergs
Taevatasandik
Nädala Luuletus
Ma tunnen, et aeg,
mis voolates viis saatusi,
suubub siiagi siueldes,
tuues tunnetusi tagasi.
Justkui hõõguv aniis,
öhe valgust pillub päevatäht,
mis kerkis kuivast veest
kui kõrgel närtsis kuu.
Sa eal ei leia taevatasandikku,
kui me vastastikku
silmist sõõlame välja vaid valesid
ning tõepeegeldusi.
Taevatasandik täis on salajasi varje:
sisemisi,
väliseid ja siniseid.
Seal keskel siis ma seisingi
ning tahtsin teemanttolmust
ehitada sadamalinna.
Tulgu orkaan, maailmaraju,
kastku pilved ilmamerd,
lahinguvälju ja varemeid,
piike ja padruneid,
kulda ja kive ning meid selle
masinunelma sees.
Ees on määramatuste platoo,
külm ja kole paik,
kust tulvadena üle voolab
mu minetatud loomumaik.
Tuul kivilt kisub liiva
ja kaasa viib meid näotuid,
luidetega katab ammu
ununenud hinge hiigelluid.
Iga iga, mis eal kestnud on,
kurdub kivitolmuks
ja nüüd piitsutab liiv me nägu
ja kipub vägisi silma.
Surma-sünni itkeulg on ühe algus,
teise kulg,
aga kolmanda takerdumine,
sest kõigel kord on lõpp!
Marko Veinbergsi
(sünd 1993) on kriitikud nimetanud üheks tähelepanuväärsemaks nooreks luuletajaks. Oktoobris peaks ilmuma tema uus luulekogu «Yggdrasil» .