Nädala plaat

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Loomad kosmoses
Samas, september on uute alguste aeg ning seda meenutab meile ka värske Animal Collective. Muusikud, kes on üle kümne aasta heliga eksperimenteerinud, toovad taas uut ja huvitavat, millesse sukelduda ning uppuda. Kolm aastat on AC äärmiselt edukast «Merriweather Post Pavilionist». Ja kuidas veel see album uputas! LELELELELELE GO!


Seks korraks on kõik vedelik ja möga välja imetud, seega AnCo 9. stuudioalbum on kuiv ning kivine. Ei pritsi ega plärtsu, kuid plaksub ja paugutab palju hullemini. «Centipede Hz» on nagu autostereogramm – esmapilgul segadus, lähemalt vaadates hoopis teine pilt.

Stardipauk «Moonjock» annab kohe tunda «MPPst» puuduva kitarri selget kohalolekut. Alul kõlab pop-punklik biit, mis on tegelikult 7/4 signatuuris. Kui seda lugu veel rohkem lahterdada, siis langeks ta «Here Comes The Indian» ajastusse – 2003.

Pole parim avalugu, sest Avey Tare vokaal on liiga sügavale miksitud. Lisaks on tiba üle piiri mindud efektidega, kõlab üleprodutseeritult. Teine lugu on täiuslikumaid plaadil: instrumentatsiooni, perkussioonide, vokaalide ning efektide mõttes – «Today’s Supernatural», millel ka äge video.

Tegelikult tegi Avey Tare õde Abby Portner igale albumi loole ülimalt trippy’d visuaalid. Psühhedeelia loomine on AnCo juures alati omal kohal.Kolmanda pala esiotsas on Panda Bear. See on veidraima meeleoluga pala, erinevalt eelnevaist võtavad kõik vabalt, kiiret pole kuhugi.

Deakini kitarril on ilus reggae’lik toon, mille ümber tantsivad Geologisti moonutatud ja põrkuvad sämplid. Honey can rolllll!
Enne albumi avaldamist laadis iga bändiliige üles miksteibi eesmärgiga produtsendile aimu anda, millist saundi taga aetakse ning kes on põhimõjutajad. Viime kokku, kuidas keskidamaised saundid on nende meloodiaid mõjutanud. Need miksid olid kui vihjelised raadiosaatjad «Centipede» kontsepti jaoks. AnCo ise ütles, et plaat kõlab, nagu tulnukad kuuleksid raadiosaatjatega Maa muusikat ja üritaksid seda järele teha.

Üheks suureks albumi üllatajaks on Deakin, kelle lugu «Wide Eyed» on heaks vahelduseks Avey vokaalidele ning lisaks hõreda ja maitseka efektikihiga. Temalt on varsti sooloalbum tulemas. Avey Tare hääl on tihti nii kokkupakitult produtseeritud, et see tekitab lausa klaustrofoobiat. Panda Bear särab palas «New Town Burnout».

Tema laulukirjutusstiil on alati olnud palju lihtsam ja otsekohesem võrreldes Aveyga, kes kirjutab vahel filosoofilist popmuusikat. «Centipede Hz» kõlab kalkuleeritumalt kui varem, kuid mängulikkus pole kadunud, ilma selleta poleks nende muusikal mõtet! Albumil võib ära tunda «Strawberry Jami» teraseid trumme, kelli ning üldist kariibi vaibi. Omapärane hulkuv atmosfäär on samuti olemas ning kadunud pole ka «MPP» popilik kõla.

Albumile paneb punkti «Amanita», nii ohtlik seen, et see võib psaiko-algaja täitsa ära tappa. Kuid eks Collective ole juba kogenud droogidega eksperimenteerija. Laul on täis teravaid rütmilisi helipurskeid nagu suur osa albumist. «Centipede Hz» on üks järjekindlamatest helikogumitest, mis nad loonud on, ja meeldiv on tajuda iga liikme kohalolekut.

Ei leidu Animal Collective’i fänni, kellele kõik nende albumid meeldiks, kuid see ongi selle bändi võlu. Nad ei tagane ega jää selle saundi juurde, millega neil edu on olnud, vaid arenevad edasi. Iga kuulamisega saab midagi juurde – jälle üks märkamata pööre, jälle üks sämpel, mis end kõrvani väänab, või jälle üks mürakogum, kuhu sukelduda. Animal Collective tõstab lati taas kord kõrgemale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles