Oma kuuekümnendal sünnipäeval antud teleintervjuus ütles Tallinna Ülikooli semiootika ja kirjandusteaduse professor, oma teadustööd aga ka Tartu Ülikooliga jagav Mihhail Lotman, et tal on arvutis viie raamatu jagu materjale.
Mihhail Lotmani mõtteparkuur
10. september 2012, 17:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta olevat kitsi neid ilmutama, sest kuni mõtted asuvad tema juures, valitseb ta neid, aga kui nad raamatuks saavad, siis ta nagu võõrandaks nad endast, kaotades kontrolli nende üle. See toob mu meelest esile Mihhail Lotmani kui mõtleja ühe tunnusjoone: olla püsimatult teel kultuuri kui teksti tõeväärtuslike ja ambivalentsete avaldiste (välja)selgitamisel. Iga raamat tähendab vahepeatust sel teel. Vähe sellest.
See tee on eri mõõtudega takistuste ületamine, lakkamatu, kohati poleemilinegi dialoog, ühtaegu vocatio, küllakutse oma mõtteruumi – mis ilmneb Mihhail Lotmanis kui suurepärases lektoris – ja provocatio, väljakutse vaidluseks.
Asjata ei alustata artiklit «Peirce, Saussure ja semiootika alused» teatega, et kirjutaja eesmärk on provotseerida kõnet semiootikast, vältides samas tavapärast semiootilist diskursust. Ja juba raamatu sissejuhatuses väljendatakse veendumust, et semiootika on «lustakas teadus», mistõttu teravmeelsused, iroonilised «lisandused», võrdlused, retooriline mitmekesisus on omal kohal.
Mihhail Lotman ei ole seadnud eesmärgiks esitada kaanoneid, vaid Tartu-Moskva koolkonna üht, Mihhail Lotmani vaatenurka. Muide, raamat ilmubki TLÜ kirjastuse «vaidluste raamatukogu», «Bibliotheca controversiarumi» sarjas. Kõike juba öeldut kujundiks tihendades: Mihhail Lotmani mis tahes uurimisesemed – aga ainuüksi nende loeteluks võime kulutada kogu arvustuse ruumi – käivitavad mõtteparkuuri, mille eesmärgiks on jõuda suhte(lisuse)s ilmneva tähenduse äratundmiseni.
Võtkem näiteks Mihhail Lotmani enda arusaam märgist. Ta püüab veenda lugejat, et «märgi identiteet ei ole temas endas, vaid on täiesti teises objektis, mida nimetatakse märgi tähenduseks». Kuid märk ei olevat identne ka oma tähendusega, sest nii märgi kui tähenduse puhul olevat tegemist põhimõtteliselt erinevate fenomenidega.
Ja siis jõuab Mihhail Lotman semiootika aluse määratlemiseni, milleks on sisemine paradoks: A ≠ A. Aluse paradoksaalsusele vaatamata pole ilma märgita ükski teadmine võimalik. Ent kui «teadmise tee kulgeb mööda märkide rada», siis võib semiootikat võtta teadmisteooriana, aga ka kui «instrumentaariumi (organoni) teiste teaduste ja metateaduste jaoks».
Mihhail Lotman näib jagavat oma Tartu kolleegide Peeter Toropi ja Kalevi Kulli sünteetilist lähenemisviisi semiootikale, Kulli sõnastuses on see «teadus, mis uurib asjade mitmena-olemist; ehk – semiootika on teadus, mis uurib tähendusi genereerivaid süsteeme».
Minu aoks on üks ilmunud teose valgustuslikumaid artikleid Kalevi Kulliga kahasse kirjutatud «Semiotica Tartuensis: Jakob von Uexküll ja Juri Lotman», millest ei selgu mitte ainult mõlema algupärane panus maailmateadusse, vaid ka neist kirjutajate teadlasekreedosse kuuluv: «loomine ongi looming /---/, looming nõuab pingestatust, /---/, looming on seotud vabadusega».
Kogumikule pealkirja andnud artiklis rõhutab autor, et vabadus ja struktuur ei vastandu teineteisele, vaid on seotud: «vabadus kutsub esile struktuuri ja realiseerub temas». Kuid selle tingimuseks on struktuuritekitusvõime (Juri Lotmani sõnul «kunstiloome energia») olemasolu.
Mihhail Lotmani mõtteparkuuris vaatab ehedalt vastu seesama loomeenergia.
Raamat
Mihhail Lotman
Struktuur ja vabadus I. Semiootika vaatevinklist. I.I. Tartu – Moskva koolkond: tekstist semiosfäärini
TLÜ kirjastus, 2012. 256 lk