Tiit Pruuli raamatu «Antiliibanon 2011» hõljumine dokumentalistika ja ilukirjanduse vahel on ilmselt ainuvõimalik lahendus, arvestades sündmuse värskust ja delikaatsust.
Pantvangide vabastamise lugu näitab Eesti riigi suutlikkust
/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
10. september 2012, 17:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Antiliibanon on mäestik Liibanoni ja Süüria vahel, siit ka nimetus, sest kogu tegevus seitsme pantvangi vabastamiseks käib kas Liibanonis või Süürias. Juhtimine toimub ikka Eestist.
«Antiliibanon 2011» võis olla valitud pealkirjaks ka teisel põhjusel, sest Eesti Ekspressi ajakirjanik Madis Jürgen kirjutas raamatu «Liibanon 2011», milles on intervjuud pantvangis olnutega.
Pruuli kirjutab pantvangide vabastamisest. Välisministeeriumi endise töötaja ja peaministri nõunikuna teab Pruuli hästi, kuidas asjad tegelikult käivad. Sestap ei esine seal naiivseid fopaasid, mida võis aeg-ajalt kohata meedias. Ent ka Pruuli tunnistab oma üllatust, kui taipas, kui suutlik võib Eesti riik Euroopa Liidu liikmena olla. Raamatust aimub ikka selgelt, et vabastamine leidis aset tänu Eesti riigile, mitte mingeid hämaraid kanaleid kasutades.
Miks hõljumine dokumentalistika ja ilukirjanduse vahel on hea lahendus? Sest et ajalooline distants on ikka liiga lähedal ja kõiki dokumente ei või näha. Pealegi veel pantvangistatute ja nende omaste privaatsus.
Samas tuleb värsked mälestused kirja panna, sest need tuhmuvad aja jooksul. Kui ette kujutada, et mõni dokument avaneb alles 50 aasta pärast, siis mida te ülepea tahaksite teada Liibanoni pantvangikriisist 50 aastat hiljem? Ülima tõenäosusega on 50 aasta jooksul juhtunud veel teisigi sarnaseid kriise ja Liibanoni kriis võib olla vaid täpike ajaloos.
On muidugi oht, et säärane hõljumine dokumentalistika ja ilukirjanduse vahel muutub kergesti heietuseks. Pruuli on sellest kindlalt üle saanud, kasutades raamatu kirjutamiseks jäänud lühikese aja jooksul hulgaliselt allikaid ja käies ka Liibanonis.
Heietust väldib ka mitmesuguste taustade, esmajoones Liibanoni enda ajaloo avamine, mis leiab elegantselt aset vabastajate peas. Google pole tundmatu instrument ka inimestele, kes peaksid valdama veidi teistsugust informatsiooni kui meie siin.
Raamatust saab tegelikult ka väga hea pildi sellest, kui palju on Eesti lõimunud ülejäänud maailmaga – näiteks Osama bin Ladeni surm mõjutas pantvangistajate meeleolusid, see aga kajas omakorda vastu Eestis. Või et Liibanoni kindral helistab prokurör Heili Sepale. Kus on üldse ses plaanis sise- ja kus välisuudised?
Pruulil on ka imeline oskus kirjutada nii, et keegi osalistest ei tohiks tunda ennast solvatuna. Ei pantvangistatud, välisministeerium, prokuratuur, meedia, kapo, Liibanoni ega Süüria võimud. Väike näpuviibutus tehakse Postimehe poole, kes avaldas Eestis esimesena pantvangistatute nimed ja pildid (Postimehe väitel olid need enne avaldatud Liibanoni meedias).
Põhirõhk näikse olevatki katsel vastata küsimusele, kuidas. Vähem – ehkki aimamisi veidi ka sellest – tehakse juttu, miks pantvangid vabastati ja kas maksti sularaha. Võib spekuleerida, et kui Pruuli oleks hakanud neid küsimusi esitama, poleks ta üldse asjassepuutuvate isikutega jutule saanud. Praegu teame igal juhul rohkem kui enne.
Raamat
Tiit Pruuli
Antiliibanon 2011
Go Group
2012, 400 lk