Ülejala teostatud idee

Hendrik Alla
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Hendrik Alla

Mulle meeldib, kui jutustatakse lugusid. Ja nagu ütles Lewis Carrolli Kuningaemand, on igal lool algus, keskpaik ja lõpp. Kui muuseumiekspositsiooni ülesanne on lugu vesta, siis peab see olema nii üles ehitatud, et külastaja ei pääseks omatahtsi mööda saale ringi vänderdama. Eksponaadid peavad oma järgnevuses loo arengut toetama.


Just nii ongi Pärnu muuseumi selle aasta mais avatud uus väljapanek üles ehitatud. Külastaja suunatakse teisele korrusele, kust ta kiviajast alates mööda Pärnumaa ajalugu reisides lõpuks piletikassa (ja kingipoe) juurde tagasi jõuab.

Tänapäeva muuseumides kasutatakse järjest enam audiovisuaalseid lahendusi. Pärnus on sel puhul mõnes kohas tehniliselt mööda lastud. Nii näiteks on Pulli asulat tutvustavas toas kaks videoekraani ning klippide heli kipub üksteist segama.

Lisaks veel atmosfääri loov linnulaulusalvestus. See loob üsna mürase õhkkonna, kus esitatavat raske jälgida. Videoheli oleks pidanud esitama heliprojektoritega, nii et see on kuuldav vaid kindlas tsoonis ekraani ees. Kiita tuleb taimerit iga video ülanurgas, mis annab vaatajale teada, kui kaua see veel kestab. Suurepärane idee, mis peaks olema igas niisuguses ekspositsioonis.

Veel hullem möödalask on suurte puutetundlike teleritega, kus näpuga torkides saab reisida virtuaalsel ajajoonel, et näha, mis mingil aastal juhtus laias maailmas ja Pärnumaal. Ma ei suutnud sealt ühtegi pilti leida, kogu info oli esitatud valge tekstina mustal põhjal.

Teil on kolm suurt puutetundlikku ekraani, aga te kasutate neid nagu tavalist printerit! Pilte ja videoid paluks nende sündmuste kohta! Ilmselgelt on kujundaja mõtlemine 20. sajandisse kinni jäänud. Üldse kallatakse külastaja üle tekstimassiiviga seinaplanšettidel.

Tänapäeval võiks seda kuidagi nutikamalt teha, näiteks nagu Lennusadama võimalus tekstid meilile saada (mis minu külastuse ajal ei töötanud). Budapesti terrorimuuseumis oli see veel lihtsamalt lahendatud.

Kogu ekspositsioon pakkus eeskätt emotsioone, aga kuivad faktid sai igaüks taskusse pista mitmekeelsetel printerist välja lastud paberilehtedel. Õhtul hotellitoas neid lugedes elasin kogu külastuse uuesti läbi ja täiendasin seda enda jaoks raamatutarkusega.

Eelöeldust hoolimata jääb kohati infot väheks, eeskätt just turisti jaoks, kes ei pruugi osata nähtut ajaloolisse konteksti paigutada. Mida peaks välisturist arvama, vaadates nutikalt lahendatud kinosaalis sektši Kärna Ärnist või rulluiskudega sõitvast, samal ajal õlut joovast ja mobiiltelefoniga rääkivast Mark Soosaarest, kes räägib, et Pärnus puudub igasugunegi demokraatia?

Keskaja saali sõdalasekiiver ja vahatahvel, mida sai ise proovida, oli hea leid, samm eemale «Eksponaate käega mitte puutuda!»-suhtumisest. Just nii peakski lugu jutustama, aga sellist vahetut interaktiivsust oli Pärnus vähe. Samuti tõrkusid mõned tehnilised vidinad, aga daam piletikassast seletas, et kui puhkuste aeg läbi saab, siis tehakse need korda.

Ekspositsiooni parim idee on Eesti Vabariigi väljakuulutamist puudutav eksponaat. Telerist näidatakse (üle Endla juurde kogunenud rahvahulga peade filmitud) kroonikaklippi. Aga teleri ja vaataja vahele on paigutatud pool tosinat ajastuko

Pärnu muuseum
Pärnu, Aida 3
Avatud T–P 11–19
Piletid: 4 eurot, sooduspilet 2 eurot, perepilet 10 eurot
Sisekujundus: TenTwelve

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles