/nginx/o/2016/02/03/5000575t1hebb2.jpg)
Organismide paljunemisel ei ole loodus säästurežiimi rakendanud. Inimesegi puhul hukkub oma rolli täitmata miljoneid munarakke, veelgi rohkem aga seemnerakke. Vaid tublimatest tublimad jõuavad uue elu moodustamiseni. Edasi on vaja läbida erinevad ohte täis arenguperioodid, ellu jääda ja täiskasvanuks saada. Niisiis pole raske aru saada, et elu on kalleim vara, mis meil on, ning et elust vabatahtlik loobumine on erakordne otsus. Samas ei ole riike, kus enesetappe ei praktiseeritaks.
Suhtumine suitsiidi on ajaloos olnud mitmene: au ja väärikuse demonstratsioon Jaapanis, vanurite loomulik elust lahkumise viis rändrahvastel, oma põhimõttetruuduse kinnitus antiigis, raske vaimuhaiguse tunnus Nõukogude Liidus jne.
Suitsiidist on saanud paljude teadusharude uurimisobjekt filosoofiast praktilise psühhiaatriani. Suitsiidiga haakub ka teema, kellele kuulub elu: kas vanematele, kes elu andsid, riigile, kes otsustab sõtta värbamise või surmanuhtluse, kas jumalale või inimesele endale, mis tähendaks, et omatahtsi on õigus elust lahkuda. Juriidilisest aspektist räägib fakt, et suitsiidi on paljudes maades käsitletud kriminaalkuriteona – enesemõrv. Juriidilise värvinguga on diskussioonid assisteeritud suitsiidi legaliseerimine suhtes. Suitsiid on ka sotsiaal-poliitilise olukorra peegeldus, seega poliitika aines, kuna suitsiidide tase näitab, kas elu hinnatakse elamisvääriliseks, kas abi suitsiidikalduvusega inimesele on piisav, kes moodustavad riskigrupi, millised on ühiskonna valupunktid. Suitsiidikõveratelt võib lugeda antud maa ajalugu ja eluolu. Totalitaarsetes riikides on suitsiidistatistika salastatud – nii oli see ka Nõukogude Liidus.
Suitsiidiuurijate suursündmusteks on üle kahe aasta toimuv maailma suitsidoloogide kongress ja Euroopa suitsiidisümpoosion, mida 2010. aastal peeti Roomas (800 osavõtjat), tänavu 3.–6. septembrini Tel Avivis (1000 osavõtjat) ja 2014. aastaks õnnestus sümpoosion tuua Tallinna, korraldajaks Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituut (www.esssb15.org).
Tänapäevase humanistliku arusaama kohaselt areneb suitsiidikalduvus inimese päriliku ja isiksusliku eelsoodumuse pinnal, kui elusündmused ja keskkonnamõjud selleks tõuke annavad. Selle kontseptsiooni kohaselt on suitsiidikalduvust võimalik ennetada, surmasoovist jagu saada, kui surm ennatlikult tundub olevat parim lahendus, inimest suitsiidikatse järgselt elule tagasi aidata ja leevendada lähedaste kannatusi, kui tragöödia on aset leidnud.
Suitsidoloogia kui teadus on jõudsalt arenenud mitmes suunas. Kui piirduda vaid mõne vihjega, siis uuringud isiku tasandil on edukalt rakendamas edusamme neurobioloogias ja geneetikas, kogu elanikkonna, s.o rahvatervise parandamisele suunatud uuringud on kätte näidanud tee, kuidas väärtustada ja edendada vaimset tervist üldiselt, sest vaimne tervis on ju rahva elujõu allikas. Uuringute tulemused on andnud teaduslikult tõestatud aluseid ELi kui terviku ja ka üksikute riikide vaimse tervise poliitikate ja suitsiidi preventsiooni programmide kujundamiseks.
Eesti paistab silma suitsiidide stabiilse tugeva langusega. Erakordselt suur suitsiidikordaja – 41 suitsiidi 100 000 elaniku kohta 1994. aastal – on 2011. aastaks langenud 14-le. Siinjuures oleks siiski vajalik uuring, mis tõestab igakülgselt surmapõhjuste statistika ja registreerimise adekvaatsust. Kaudsemad olemasolevad uuringud ei ole küll andnud tõendeid eksimuste kohta.
Täna on ülemaailmne suitsiidiennetuse päev. Artikli autor on Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi juhataja.