Ametnike armee lisatasude segapuder
Juhtkiri: töö nagu teisedki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Justiitsministeeriumist läheb valitsusse järjekordne avaliku teenistuse seaduse eelnõu. Kasutades sõna «järjekordne», pole tarvis ridade vahelt mingit peidetud irooniat otsida, vaid tuleb nentida lihtsat fakti, et igasuguseid katseid avaliku teenistuse seadusi muuta on ennegi nähtud ja üks neist jõudis 2002. aastal isegi riigikogu esimese lugemiseni.
Nii et iseenesest pole koalitsiooni püüd uut avaliku teenistuse seadust kehtima panna mitte mingi töövõit – seda on ennegi proovitud. Küll aga tuleb avaldada lootust, et praeguses majanduskliimas on riik ametnike armee korrastamisest ka ise tunduvalt rohkem huvitatud ega tee seda vaid avalikkuse rahustamiseks.
Algasid ju hädad praeguse avaliku teenistuse seadusega üsna kiiresti pärast selle kehtima hakkamist. Ametnikele ette nähtud mitmesuguseid soodustusi ja lisatasude võimalusi põhjendati toona riigi kitsukesema leivakannikaga. Samuti on ju selge, et ükski riik ei saanuks toona ega saaks ka nüüd hakkama ilma ametniketa.
Ent soodustustel ja soodustustel on vahe ning praegu pole riigileib enam ühti nii õhuke. Seetõttu tavakodanikku ärritab, et mingi seltskond inimesi saab nõuda oma ülemuselt lisatasu näiteks akadeemilise kraadi või võõrkeelteoskuse eest, kuigi neid oskusi ei pruugi tema töös tegelikult vaja minna. Sest kui neid oleks vaja, siis oleksid need nõutavad juba ametikohale kandideerides.
Pealegi ei maksta neid lisatasusidki igas ametiasutuses. Nii ongi kujunenud välja ebavõrdne olukord isegi ametnike endi hulgas: mõnes kohas makstakse põhipalka, teises kohas ka kõiki lisatasusid, mida üldse on võimalik seadusest välja lugeda.
Ent lisatasude poleemika on vaid üks näide, tegelikult vajab kogu see segapuder korrastamist.
Nii näiteks ei ole ju staaži eest makstav lisa vanaduspensionile samuti enam õigustatud. Tegelikult ju ei lange ametnikkonna järjepidevus löögi alla, kui inimene enam ei püüa 30 aastat riigi või kohaliku omavalitsuse palgal olla. Vahel isegi vastupidi – ka siis kui riigiteenistus on inimese tõeline kutsumus, võib karjäärimuutus osutuda silmaringi avardavaks.
Ning kui pensionisüsteem on aina enam hoopis pensionikindlustus, pole ka põhjust staaži eest vanuigi lisa saada – nagunii tuleb pensioni koguda inimesel enesel ja ka riigileib lubab elusügiseks kõrvale panna.
Niisiis on avaliku teenistuse seaduse muutmine vajalik, tänast eelnõu saab kohati isegi tagasihoidlikuks hinnata, kuid kiidulaulu peab riik seadust menetledes välja teenima. Sest kui see on jälle üks ATS paberihundile, siis pole sel ju mõtet.