Konjunktuuriinstituudi juhtivteadur Leev Kuum räägib intervjuus Postimehe arvamusportaalile, et eurorahale üleminek on pannud märkamatult mõnele asjale rohkem kulutama – näiteks kallimaid kingitusi tegema. Samas ei peegeldu see kuidagi hinnatõusu-statistikas.
Kolumnist Mihkel Mutt kirjutas hiljuti Postimehes, et tema viimase aja suurim möödapanek on usk, et euro tulek hindu ei tõsta. Kas tõesti on euro hindu tõstnud?
Seda on raske mõõta ja raske eraldada muudest teguritest – näiteks üldisest rahvusvahelisest hinnakõikumisest.
Kuid mulle tundub, et ta ei püüdnudki seda mõju kvantitatiivselt mõõta, öeldes lihtsalt, et see on nii tunnetuslikult.
Ma pean ütlema, et ka me ise tunneme seda teatud valdkondades- näiteks teen ma ise märkamatult kallimaid kingitusi. Kui varem kulutasime selleks 200 krooni, siis nüüd teeme peres laste ja lastelaste vahel 20-euroseid kingitusi, ning juuksurid võtavad ilmselt rohkem ja restoranis kulutad enam. See märkamatu valmisolek nõustuda teatud hindadega on olemas. Lõpppude, tarbijata hinnatõusu olla ei saaks – tarbija ikkagi aktsepteerib seda.
Nii et hinnad ei ole niivõrd tõusnud, vaid raha hind langenud?
Just nii. Euro tulek mõjutab hindu seeläbi, et me ei märka, et oleme nõus teatud asjadeks märkamatult rohkem kulutama. Numbrid mõjutavad psüühiliselt – väiksem number mõjub rahustavalt. Neid tundeid on ärimaailm ära kasutanud.
Põhimõtteliselt on meil hinnad vabad – igaüks küsib, mida tahab, seda ei saa ju kuidagi pahaks panna.
Makromajanduslikult ei olnud Mihkel Mutt siiski õigel positsioonil. Raha hulk euro tulekust ei muutunud – keegi müüs lihtsalt selle tõttu vähem.
Alati, kui hind tõuseb ja kogus ei vähene, peab mingi teine äri kaotama. Kui keegi kulutab juuksurile või kingitustele rohkem, siis jääb tal leiva jaoks vähem.
Huvitav, kust kuhu siis raha ümber jagati?
Ma arvan, et võitis teenindussektor ja kaotasid need, kus hind ei kujune ühes tsüklis. Näiteks põllumajanduss kaubeldakse, kui palju, kui palju maksta põllumehele piima eest, seejärel piimatöötlejatel surub hinna alla jaekaubandus. Nii et siin toimub kontroll – äriettevõtted ise mõjutavad hindade formeerumist.
Aga kui lähed juuksurisse, siis seal ei ole vahefiltreid, kes sinu huve kaitseksid, kes oleks huvitatud, et hind ei tõuseks.
Eks ajad ka muutuvad. Kord on peal teenindussektor, kord mingi teine, kes kasutab ära näiteks nafta hinnatõusu. Tal tekivad paremad võimalused toote hindu kujundada, lisades kogu aeg mõttelise osa – et näete, nafta läheb kallimaks, vedu läheb kallimaks, ja selle varjus võib ise võitjana välja tulla – tõsta leiva hinda rohkem kui see nafta hinna tõttu peaks tõusma.
Kas tavaline inimene peaks muretult edasi tarbima nagu praegu või peaks ta olema ettevaatlik ja arvestama, et euro on tegelikult kallim, kui tundub?
Tarbimisteooriat on palju uuritud ning üks üldine järeldus on, et oskus kulutada raha mõistlikult on ikka väike. Keegi isegi defineeris, et kõigist oskustest, mida meil õpetatakse koolis, õpetatakse kõige vähem seda, kuidas raha mõistlikult kasutada.
Me peame sellega nõustuma ja seda tasub vist eluaeg õppida, kuidas raha mõistlikult kasutada.
Näiteks parematel aegadel ostab inimene võimalikult täiuslikku teenust. Ta on nõus maksma, et suurendada vaba aega – ostab püksid, mis ei vaja triikimist, särgi, mis ei lähe kortsu, ja valmistooteid, et mitte ise küpsetada –, siis siin on mänguruumi.
Ühelt poolt on trend selle poole, et üldine valmidusaste ja hooldusmahukus väheneb, aga teiselt poolt peab igaüks suutma aru saada, et paljut saab ka ise teha ning seeläbi raha kokku hoida.
Nii-et kokkuvõttes tasub olla ostes ettevaatlik, et raha märkamatult minema ei hiiliks?
Jah, kindlasti. Eriti kui vääring muutub, suureneb vääratamise oht. See on oluline isiku tasandil erinevatele turugruppidele, see ei ole kõigi probleem. Kellele ta on oluline, peaks aga teadma oma võimalusi rohkem.