Leedu praegune KGB materjalide ja agentide nimede avalikustamine läheb palju kaugemale kui Eestis tehtu, leiab Tartu Ülikooli politoloog Vello Pettai Postimehe arvamusportaalis.
Vello Pettai: Leedu edestab Eestit KGB-võitluses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See, mida leedulased teevad, on selgelt mitu sammu kaugem sellest, mida Eestis (ja ka Lätis) seni tehtud on või ka kunagi kaalutud on.
Eestis avaldab teatavasti kaitsepolitseiamet perioodiliselt isikute nimesid, kes on tõestatud olevat koostööd teinud Eestis tegutsenud repressiivorganitega (kui need ise end üles ei andnud enne 1996. aastat). Taolisi paljastatud isikuid on tänaseks olnud umbes 650.
Lätis arutati samuti nimekirjade täielikku avalikustamist aastatel 2004-2005 ning jõuti isegi parlamendis vastu võtta vastav seaduseelnõu, kuid sellele pani veto peale toonane president Vaira Vike Freiberga.
Tuleb tunnistada, et Leedus on kogu aeg olnud palju ägedam diskussioon KGB mineviku üle, kuna sealne genotsiidi ja vastupanuvõitluse uurimise keskus omab palju institutsionaalsemat rolli nende küsimuste uurimisel ning materjalide jäädvustamisel.
Neil on õigus nimetada liikmeid nn lustratsioonikomisjoni, mis vaatab üle kõrgematele riigiametitele kandideerivate isikute mineviku ning peab kinnitama, et need ei ole kunagi repressiivorganitega aktiivset koostööd teinud.
Veel enam, Leedus on üritatud seadustada taolist nõuet koguni erasektori suhtes. Näiteks aastal 2004 võeti vastu seadus, mille alusel võis riik sundida eraettevõtteid (peamiselt panganduses ning turvafirmasid) vallandama töötajaid, kes olid varem julgeolekukomiteega seotud.
Õnneks vaidlustati need seadused Euroopa Inimõiguste Kohtus ning kohus tühistas need põhjendusega, et see oleks riigipoolne väärsekkumine eraettevõtlusse. Ühtlasi tõstatati küsimus, kas pole juba piisavalt aastaid möödas, et need inimesed ei kujuta enam reaalselt julgeolekuriski.
Nimetatud arengute taustal on mõistagi arusaadav, et selline asutus nagu genotsiidi ning vastupanuvõitluse uurimise keskus tegutseb nüüdseks just sel rindel, et avalikustada ise kunagiste agentide andmeid. Kuid see on ikkagi poliitiline samm ning ei anna tegelikult mitte kuidagi vastuse küsimusele, kui usaldusväärsed need andmed iseenesest on.
Leedu avaldas esimest korda internetis linnades ja rajoonides tegutsenud KGB kaadriohvitseride nimekirjad. Postimehe arvamusportaal küsib ekspertidelt, kuidas sellesse suhtuda.