Pärast seda kui Vene välisminister mainis taas kord Eesti-Vene piirilepet, puhkes Eestis torm veeklaasis. Viacheslav Morozov ja Eiki Berg soovitavad teemat rahulikult võtta: mitte Venemaa ei survesta, vaid võib olla ise surve all.
Viacheslav Morozov, Eiki Berg: palju kära ei millestki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vene välisminister Sergei Lavrov kohtus 1. septembril Venemaa välisministeeriumi Moskva riikliku rahvusvaheliste suhete instituudi (MGIMO) rahvusvaheliste suhete esmakursuslastega. Sedasorti kohtumised on heaks tavaks alates 1990. aastate algusest.
Seda enam, et MGIMO kui Vene diplomaate ja välissuhetes pädevaid ametnikke koolitav õppeasutus kuulub välisministeeriumi haldusalasse ning Lavrov ise selle kooli kasvandikuna tunneb elavat huvi kooli käekäigu vastu.
Tänavu ei pidanud Lavrov vajalikuks pikalt monoloogi pidada, vaid võttis kohe ette rebastelt laekuvad küsimused: Vaikse ookeaniga piirnevate maade majandusliku koostöö organisatsiooni (APEC) tippkohtumine Vladivostokis, Venemaa WTO-liikmesus, Süüriaga seonduv…
Üks neist verivärsketest tudengihakatistest, kes muu hulgas alustab ka eesti keele õpinguid, päris Lavrovilt arengute kohta Eesti-Vene suhetes. Diplomaadina kordas Lavrov üle Venemaa ametliku positsiooni kahepoolsetes suhetes, mida me kõik teame – Teise maailmasõjaga seonduvad tõlgenduslikud erimeelsused, kodakondsusküsimused jne. Lisaks veel ka viide 2005. aasta piirilepingule, öeldes, et «samal ajal oleme valmis uuesti alustama läbirääkimisi, kuid sedapuhku juba ilma üllatusteta, mis said osaks riigikogus».
Mis edasi juhtus, oli torm Eesti veeklaasis. Leidus neid, kes nägid Lavrovi vastuses uut ettepanekut ja aruteluobjekti. Aga ka neid, kes valmistusid barrikadeeruma omaenda kujutlusvõime vabas tõlgenduses. Mart Helme kirjutas kolmapäevases Postimehes Moskvast lähtuvast survest («Piirileping Vene diplomaatias», PM 5.09), mis justkui kasutaks piiritemaatikat ettekäändena oma huvide maksmapanemisel.
Juba üleskutse «esitada ebarealistlikke nõudmisi saavutamaks realistlikke tulemusi» kõlab sama vastutustundetult kui loetletud ohud, ja mis kohe-kohe juhtuma hakkab. Huvitav, kes võiks selliselt positsioonilt üldse kõnelusi pidada, kui on juba ette teada, et teine pool täie rauaga blufib?
Kodanikud, rahu, ainult rahu. Venemaa ei saa kuidagi nõuda meilt riiklikust järjepidevusest loobumist, vaid ehk soovida tehnilise lepingu (mida piirileping ju on!) depolitiseerimist. Venemaa ei ole kuidagi seotud Eestile nn avatud piiri pealesurumisega.
See on ikkagi pigem kahepoolsetes huvides (mõlema riigi piiriäärsed alad – setud Petserimaal ja venelased Narvas), väga piiratud tingimustes toimiv ja ELi-poolset võimaluste akent ära kasutades.
See, kas keegi hakkab esitama eksterritoriaalseid nõudmisi transiidi vallas, nõuab venekeelseid kohanimesid või surub peale piiriäärsete alade desarmeerimist, on juba kohvipaksult ennustamine või luureinfoga vabalt ümberkäimine.
Eks Helme tea seda ise paremini, kui paljudelt ta unerahu röövib või millisesse olukorda ta teised «informeeritud inimesed» seab.
Meie paraku ei suuda eeltoodust leida enamat kui liialdusi. Moskva pole kunagi seadnud kahtluse alla praegu eksisteerivat piirijoont ega esitanud lisatingimusi piirileppe sõlmimiseks. Lavrovi vastusest tudengi küsimusele ei saanud me teada midagi uut.
Resonantsi põhjustasid ilmselt sõnad «me teatame» (мы заявляем), mis vabas tõlkes üliõpilaste ees kõlanuks ehk nii: «Me jätkuvalt arvame / me oleme korduvalt öelnud ega väsi kordamast, et…» Olnuks seal midagi tõsisemat taga, väljendunuks see ka teistsuguses keelekasutuses.
Ehk on aga põhjust arvata, et Eesti asemel survestatakse hoopis Venemaad ning seda suhetes ELiga. Pärast Putini ametisse vannutamist (7. mail) tuli välja presidendidekreet, mis nõudis täielikku pühendumist Vene Föderatsiooni piirilepingute õiguslike aluste väljatöötamisele.
Kohtumisel Vene suursaadikutega juulis tutvustas Putin ühisturu plaani ELiga, mille vältimatu eeldus on suhete normaliseerimine ELi liikmesriikidega. Putin olla isegi manitsenud diplomaate vaoshoitusele «probleemsete teemade ekspluateerimisel», isegi kui need peaksid lühiajaliselt kasu tooma.
Moskvat huvitab isegi väga, millise peegelpildi annab naabrussuhetest lääs või kuivõrd Eesti saab mõjutada Brüsselit viisavabadusrežiimi kehtestamisel ELi ja Venemaa vahel. Ka ettevaatlikud kompimised Nord Streami gaasitoru suunamisel annavad märku sellest, et suhted Tallinnaga pole just päris ükskõik.
Nagu me kõik teame, toimib välisministeerium ülalttulevate käsulaudade raames. Kuigi piirilepinguga seonduv lõpplahendus on võimalik asetada positiivsesse valgusesse, hakkavad seda kohe varjutama minevikus tehtud eksimused.
Olles küll Kremli poolt survestatud, paistab Vene välisministeeriumile naasmine 2005. aasta piirileppe juurde enesetapjalik. Vaade seestpoolt näib toetavat 99 protsendi ulatuses vana teksti, s.o ilma poliitilise deklaratsioonita tehnilist lepet.
Tänu sellele uudishimulikule MGIMO tudengile pole põhjust ka kahelda, et Venemaa on valmis avama uusi kõnelusi. Ilma et sellega kaasneksid mingid uued «ei tea kust pärit nõudmised».
Kas Eestis ollakse selleks valmis? Kõik sõltub vaatenurgast.
Kui lõpplahendus asetada konteksti, kus suhete normaliseerumisega kaasneb suurem turvatunne, siis pikaajalises perspektiivis on Eestil sellest pigem võita kui kaotada. Kui domineerima hakkab poliitiliselt laetud alatoon, mis räägib järeleandlikkusest või riigikogu saadikute mõtlematust käitumisest (à la «nad ise ka ei teadnud, miks seda ratifitseerimisseaduse preambulit sellisel kujul vaja oli»), siis ilmselt midagi muud kui seda, et «me oleme juba piirilepingu sõlminud ja ratifitseerinud», lähiajal kuulda pole.
Allakirjutatud ja ratifitseeritud piirileppe saaks taasavada riigikogu uus koosseis ja siis selleks saadud rahva mandaadiga. Või et siis uue initsiatiiviga tuleks kunagi tulevikus lagedale demokraatlikult valitud Venemaa president.
Kuigi eestlastel ja venelastel on aeg-ajalt vaja seda toestavat ja enesehinnangut alalhoidvat «teist» nii igapäevases kasutuses kui ka valimiste võitmiseks, oleks mõlema riigi avalikkusel ehk hea teada, et piiriprobleemi lukkulöömine ei ole olemise ja mitteolemise, elu ja surma küsimus.
Mõlemal poolel ei ole ju sisulisi erimeelsusi piiri tehnilises dokumentatsioonis. Ega ka usku ja lootust, et asjaolud võiksid kergelt muutuda. Lihtsalt palju kära ei millestki.
Eiki Berg on Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor, Viacheslav Morozov Tartu Ülikooli Euroopa Liidu – Venemaa uuringute professor.