Koolitaja ja lastevanemate liidu juhatuse liige Aivar Haller pakub uudse mooduse, mille abi koole hinnata - appi tuleb võtta pühendumise indeks ja lojaalsuse mõõdik.
Aivar Haller: pühendumise indeksi ja lojaalsuse mõõdik kooli hindama
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pakun välja ühe mõõdikute variandi, mida olen kasutanud ärivaldkonnas juba aastaid ja seda nii Eestis kui piiri taga. Metoodika nimetus on originaalis Commitment Index ehk «pühendumise indeks», kuigi otsene tõlge oleks «enese sidumise indeks».
Selle metoodika töötasid välja kaks Gallupi superstaari – M. Buckingham ja C. Coffman. Gallup on teadupärast juba seitsekümmend aastat maailma juhtiv organisatsioon inimeste suhtumise, arvamuse ja käitumise hindamise ning analüüsi alal.
Oma ulatuslikes uuringutes jõudsid Buckingham ja Coffman järeldusele, et kõige edukamad on need organisatsioonid, mille liikmed on kõige rohkem pühendunud. Indeks mõõdab nelja pühendumise aspekti:
1. Mida ma saan?
2. Mida ma annan?
3. Kas ma kuulun siia?
4. Kas ma arenen siin?
Kuidas see võiks koolis välja näha? Usun, et mingist vanusest alates (põhikooli viimased klassid?) on lapsed (rääkimata kõigist kooli õpetajatest, tugipersonalist ja ka lapsevanematest) valmis vastama neile küsimustele:
1. Mida see kool mulle pakub? Vastates lähtun järgnevast... Ma tean, mida minult oodatakse õppimises (töös, abistamises...). Mul on kõik vajalikud vahendid oma parima panuse andmiseks.
2. Mida on mul koolile pakkuda? Kas minu panust väärtustatakse? Mulle on võimaldatud iga päev anda endast parim. Viimase seitsme päeva jooksul on mind tunnustatud või tasustatud hea töö eest. Minu (lapse) õpetaja või kooli juht hoolib minust kui isikust. Koolis on keegi, kes julgustab mind pidevalt arenema.
3. Kas ma kuulun siia kooli? Koolis arvestatakse minu arvamusega. Kooli visioon ja missioon ühiskonnas lasevad mul tunda oma tööd tähtsana. Minu kolleegid (kaasõpilased) on pühendunud missioonile .Mul on koolis mõned head sõbrad.
4. Kas ma saan siin kasvada? Kas näen siin koolis võimalust areneda inimesena ja asjatundjana? Viimase poole aasta jooksul on keegi koolis rääkinud mulle minu edukusest. Viimase aasta jooksul olen tunnetanud enda kasvamist läbi õppimise.
Vastuseid antakse igale küsimusele viiepallisüsteemis:
5 – täiesti nõus
4 – pigem nõus
3 – ei oska öelda
2 – pigem ei ole nõus
1 – ei ole üldse nõus
Kui nüüd tulemused selguvad, siis võrreldakse näiteks nelja kategooriat omavahel:
1. Õpilased
2. Õpetajad
3. Abipersonal
4. Lapsevanemad
Harmoonia kõigi huvigruppide hinnangute vahel on kooli edu võti.
Kui nüüd eelneva põhjal leitud tulemustele lisada strateeg Fred Reichheldi väljatöötatud nn lojaalsuse mõõdik (Net Promoter Score), siis on võimalik, et pilt muutub kohe päris selgepiiriliseks.
Lojaalsuse mõõdikus on põhiküsimus – kas sa soovitaksid meie kooli oma sõbrale? Seekord on skaala nullist kümneni. 10 tähendab et soovitad kindlasti ja 0 tähendab, et mitte mingil juhul ei soovita. Vastuseid saab interpreteerida järgnevalt:
1. Soovitajad (9-10)
2. Passiivsed (7-8)
3. Kahjustajad (0-6)
Selleks, et leida lojaalsuse mõõt, on vaja lahutada kahjustajate protsent soovitajate protsendist. Seega jääb lojaalsuse mõõt vahemikku -100 (kõik on kahjustajad) kuni +100 (kõik on soovitajad).
Selle mõõdiku puhul saab ka lisada erinevaid küsimusi nagu näiteks – kas soovitaksid oma õpetajat või koolijuhti või hoolekogu jne. Seega on võimalus saada üsna otsene peegeldus osalejate veendumustest ka konkreetse sihtgrupi osas.
Seejuures on oluline rõhutada, et lojaalsuse mõõdiku ja pühendumise indeksi ühekordne kasutamine on pelgalt hetkeolukorra pildistamine ega oma suuremat väärtust.
Selleks, et saada aru tendentsidest ja kooli sees tegelikult toimuvatest protsessidest, on vaja küsitlusi läbi viia regulaarselt korra aastas, aga veel parem sügisel ja kevadel ehk kaks korda aastas.
Kui siis need tulemused avalikustada ka just nimelt tendentside kontekstis, siis saavad lapsevanemad ja kogu ühiskond palju selgema pildi sellest, mis ühes või teises koolis toimumas on just siin ja praegu võrrelduna varasema ajaga.
Mõlemale mõõdikule on võimalik lisada ka vabavastustega küsimusi ja need annavad reeglina protsesside juhtimise peenhäälestamiseks väga olulist tagasisidet.
Kolm aastat tagasi proovisin seda ideed haridusministeeriumi ametnikele atraktiivseks muuta koos Delfi meetodiga (mis võiks aidata leida need ühiskonnas tunnustatud haritlased, kes suudaksid määratleda haritud eestlase tunnused ehk aitaksid õppekavadest ballasti välja rookida). Tookord puudus ministeeriumis valmisolek asjasse süüvida. Äkki on vahepeal midagi muutunud?