September on infoturbe vallas traditsiooniliselt aasta «ägedamaid» kuid. Tunduvalt kasvab arvutinakatumiste ja rämpsposti hulk. Keegi pole seda veel teaduslikult tõestanud, kuid suure tõenäosusega annavad oma panuse üleilmse arvutivõrgu elavnemisse taas koolipinki asuvad õppurid. Vahel kiputakse unustama, et lisaks tehniliste meetmete, nagu tulemüür ja viirusetõrje, rakendamisele tuleb last õpetada arvuti ees ja internetis käituma.
Mitmed kurvad juhtumid näitavad, et rohkem kui võrguussi ja arvutitroojat tuleks peljata hoopis arvuti kõrval kõõluvaid tegelinskeid. Üle on võetud laste meili- ja suhtlusvõrgustike kontosid, muudetud hindeid e-koolis (ettevaatust, õpetajad!), müüdud maha võrgumänguvarandused jne. Pidevalt tuleb meelde tuletada, et salasõna on isiklik ja kole salajane! Isegi võrguloomade nälgajäämise ohu korral ei tohiks oma salasõna kellelegi edasi anda. Sõber võib ju olla ammune, aga iial ei tea, kuidas ta hoole alla antut tarvitab. Ja kui üksi ehk isegi hoidutakse usalduse kuritarvitamisest, siis hulgakesi kaovad piirid. Raskemaid tagajärgi saab ära hoida, kui iga veebikonto jaoks luua ainulaadne salasõna, mida mujal ei kasutata. Juba ülevõetud konto tagasisaamine on paraku aeganõudev ja keeruline protsess.
Elektrooniliste seadmete olulist rolli tänapäeva lapse elus pole võimalik eirata. Kas sülearvutit või nutitelefoni kohelda õppetöös vaenlase või liitlasena? Referaatide kirjutamine arvutis on tunduvalt lihtsam ning õpetaja saab tulemusega hõlpsamalt tutvuda. Teiselt poolt kasvab ahvatlus teiste tööd ja vaeva ära kasutada. Seega tasuks iseseisva töö puhul nõuda ka (teadus)kirjanduse kasutamist ning korrektset viitamist internetiallikate puhul. Viimane komme tasuks nii sisse harjutada, et ilma enam ei oskagi. Kui siiski tekib kahtlus, et esitatud kirjatükk on koopia kellegi teise vaimutööst, saab õppuri ausust testida mõne fraasi guugeldamisega (fraas tuleb ümbritseda jutumärkidega).
Ka tunnisegajateks peetavatest nutitelefonidest võib koolitöös kasu olla. Tarkadest telefonidest mitmedki võimaldavad suhteliselt korralike fotode tegemist, neid saab lisada kodutööle või esitlusele. Ise sobivate objektide ja vaatenurkade otsimine on tunduvalt harivam lahendus kui lihtsalt veebist piltide kopeerimine. Spikerdamishirmu puhul võib aga paluda kõigil oma telefonid teadmiste kontrolli ajaks kotti pista.
Ei ole vist kellelegi saladus, et hoolimata vanusepiirangust kasutavad Facebooki igapäevaselt lapsed, kes teismeikka pole veel jõudnudki. Sajad lapsed, kes näoraamatus möllavad, ei tea pahatihti midagi andmekaitsest ega oska sõpradeks trügivatelt tundmatutelt midagi halba oodata. Ilmselt ilma vanema abita lapskontod ei teki, seetõttu võiks lapsevanem vähemalt oma abitegevused korralikult sooritada – keerata privaatsussätted karmiks ja sisestada konto ülevõtmise korral kasutatava abiinfo. Ja nii imelikult kui see ei kõla – kui laps Facebookis juba «vanemaks» teha, siis ebameeldivate lähenemiskatsete vähendamiseks oleks mõistlik kasutada hoopis vanaema või vanaisa sünniaastat. Profiilipildina võiks salvestada midagi abstraktset, sest kasutaja foto on esimene asi, mis otsingus infot pakub.
Lisaks kaitsemeetmete rakendamisele on hädavajalikud lapse ja vanema vahelised sõbralikud vestlused interneti ohtudest, sest lapsed on paratamatult sunnitud tunde üksi kodus veetma.
Kui lapsevanem ise ei oska ega suuda elulist arvutitarkust jagada, siis internetist leiab sellise toreda veebilehe nagu targaltinternetis.ee. Harivad multikad ja mängud aitavad lapsi pahandustest eemal hoida.