Saul Bellow’ romaani «Mr Sammleri planeet» tegevus leiab aset New Yorgis 1969. aasta Kuu maandumiste suvel. Maa lähima naabri ja Teise maailmasõja ühishauast välja roninud ühesilmse juudi intellektuaali härra Sammleri trajektoorid lõikuvad raamatu kahes punktis. Esiteks oli Sammler sõjaeelses Londonis sõber H. G. Wellsiga, kelle möödunud sajandi alguses avaldatud ulmeloos kuu koloniseerimine ääri-veeri jutuks tuli.
Teiseks näppab Sammleri nupust nikastanud tütar Columbia Ülikooli külalislektori Govinda Lali käsikirja «Kuu tulevik». Lali sõlmprobleem – kui kauaks jääb Maa inimese ainsaks koduks? – toob omavahel kokku Wellsi sajandivahetuse tehnokraatliku optimismi, New Yorgi ängistava kaose ja äsja lahkunud Neil Armstrongi 1969. aasta suve ajaloolised sammud.
Sammler ja Lal kohtuvad ning lisaks käsikirja asukohale tuleb jutuks ka maailmaruumi siirdumise vajalikkus. «Ma mõtlesin seda, et siis te oleksite tuttav minu argumentatsiooniga, mis osaliselt tugineb Ühendriikide ajaloole,» sõnab Lal Sammlerile. «Pärast 1776. aastat oli ekspansiooniks avatud terve kontinent, ja see maa imes kõik vead endasse. Ma ei ole muidugi ajaloolane. Aga kui inimene ei söanda julgeid oletusi teha, peab ta kõik spetsialistide hoolde jätma. Euroopal puudus pärast 1789. aastat ruum oma vigade jaoks. Tagajärg: sõda ja revolutsioon, kusjuures revolutsioonid lõppesid hullumeelsete käes.»
Aastateks mu pähe tiirlema jäänud vägev kujund vigasid imevast maast põimus seal nüüd hiljuti loetud Alexis de Tocqueville’i mõttega: «Kui selgub, et demokraatliku elukorraldusega rahvustel on võimalik vabadust säilitada üksnes kaugel kõnnumaal, siis tuleb kõik inimsoo tulevikulootused maha matta, sest arenemine demokraatia suunas on kiire ja varsti on kõnnumaad rahvast täis.» Tocqueville suunab meie tähelepanu taas kord maltusiaanliku võidujooksu igihaljale teemale. Ainelise heaolu, demokraatia, inimõiguste ja vabaduse edukäik maakera valitud lääne klubis on rajanenud kasvaval koogil, mis on aastakümneid võimaldanud pea kõigil klubiliikmetel sellest endale suurema tüki lõigata.
Üleilmastumise viimase lainega kaasnenud rahvusvahelise tööjaotuse süvenemine on koogi raadiust küll ilmselt tublisti kasvatanud, kuid samas toonud laua ümber ka sajad miljonid uued suud. Nosijate arvukuse kasv on suurendanud survet kõnnumaa piiridele, mille tähtsaimaks tunnuseks on kasvavad toorainete hinnad ja riikidevaheline teravnenud konkurents nappivate loodusvarade endale haaramisel.
Ent kõnnumaa ei ole üksnes potentsiaalne põld või naftamaardla, ta on ka optimismi ja lootuse allikas. Ameerika avastamine äratas oma vigadesse mattuvas Vanas Maailmas Uue Eedeni lootusi ja väljaränne oli vähemasti esialgu samavõrd spirituaalne kui majanduslik ettevõtmine. Tocqueville on seda mõtet väljendanud väga kaunilt: «Miljonid inimesed liiguvad üheaegselt, ühes suunas, silmapiiri poole. Nad on küll usu ja kommete poolest erinevad, kuid neil on ühine eesmärk. Neile on öeldud, et õnne tasub otsida kusagil läänes, ja õhinal ruttavadki nad sinnapoole.»
Igasuguse surutise, olgu see siis majanduslik või hingeline, kõige olulisemaks tunnuseks on vist tajutud lõpetatus ja silmapiiri ahenemine. Nii ei ole ka praegu kõige rohkem puudu mitte naftast, vaid ikka sellestsamast õhinast. Kui kõnnumaa on rahvast täis ja Kuu kaugeneb, siis tuleb järelikult enam kaevandada teravmeelsuse ja optimismi ammendamatuid sisemaardlaid. Siin võib Kuu põrnitsemisest kummatigi kasu olla. Suund on õige.