Ajaloolased saatsid Emakeele Seltsi keeletoimkonnale avaliku pöördumise, milles soovitakse, et selts vaataks ringi oma otsuse, et ajaloosündmusi võib kirjutada väikese tähega. Ajaloolaste hinnangul tuleks arutelu jätkata ja nad avaldasid soovi selles arutelus osaleda. Postimees avaldab pöördumise muutmata kujul.
Avalik pöördumine Emakeele Seltsi keeletoimkonnale
Kutseliste ajaloolastena hindame kõrgelt Emakeele Seltsi keeletoimkonna algatust otsida süsteemseid ja lihtsaid lahendusi ajaloosündmuste eesti keeles kirjutamise algustäheortograafiale.
Praegune olukord ei ole ideaalne, sest sisuliselt on korraga käibel kolm tava: kirjutada ajaloosündmuste nimetused esisuurtähega, väikse algustähega või läbiva suurtähega.
Keeletoimkonna otsus 11. juunil 2012 soovitab minna üle uuele reeglile, mille järgi ajaloosündmuste nimetused tuleb kirjutada alati väikse algustähega, välja arvatud nendes sisalduvad muud nimed.
Me leiame, et see otsus ei ole hea ega põhjendatud.
Väikese algustähe kasutamine loob olukorra, kus lugejal võib puududa võimalus aru saada, kas tekstis räägitakse mingist konkreetsest ajaloosündmusest või kasutatakse lihtsalt kujundlikke väljendeid.
Kuidas aru saada, kas verise pühapäeva või musta neljapäeva puhul viidatakse liiklusõnnetuste rohkele nädalavahetusele või kellegi ebaõnnestunud neljapäevale, või peetakse silmas Peterburi tööliste demonstratsiooni tulistamist 1905. aasta jaanuaris või ülemaailmse majanduskriisi algust 1929. aastal?
Keeletoimkond soovitab küll mitmetimõistetavate nimetuste puhul kasutada sündmuse daatumit, ent ei saa öelda, et see oleks senist kasutust lihtsustav lahendus.
Allakirjutanutena leiame, et optimaalne, isegi kui mitte universaalne lahendus on loobuda küll ajaloosündmuste puhul läbivast suurtähest, ent kasutada siiski kõikide ajaloosündmuste nimetamisel esisuurtähte.
Niisiis kirjutaksime edaspidi Eesti vabadussõda, Verine pühapäev või Jüriöö ülestõus. Esisuurtähe reeglipärane pruuk loob ühtlasi võimaluse kasutada väikest algustähte mingite ajaloosündmuste kujundlikuks tituleerimiseks, näiteks nimetada Seitsmeaastast sõda esimeseks maailmasõjaks, kuivõrd seda peeti mitmel mandril.
Kui kirjutajal tekib kahtlus, kas kõige värskemad ja enamasti ajakirjanduses endale nime saanud sündmused tuleks kirjutada suure algustähega (s.t. käsitada neid ajaloosündmustena), siis tuleks talle jätta õigus kasutada omal äranägemisel kas suurt või väikest algustähte, kuni aeg ja harjumus on andnud kinnitust kumb kirjapilt jääb prevaleerima.
Lähiajaloost on meie soovitus kirjutada suure algustähega näiteks Kristalliöö, Külm sõda ja Laulev revolutsioon.
Esisuurtähe kasutamine ei viita siin ametlikule ajalookirjutusele ega soovi õilistada mingeid minevikuepisoode; esisuurtähe ainus funktsioon on juhtida lugeja tähelepanu sellele, et tegemist on nimetusega, mille taga on konkreetne, üldreeglina dateeritav ajaloosündmus.
Ajaloosündmused ei sünni kindla nime all, neil on harva üks universaalne ja muutumatu nimetus, tihti käibib neid korraga mitu, seda eriti erinevates kultuurides.
Teinekord muudavad ajaloosündmused ajapikku oma nime, nii sündis «Esimene maailmasõda» alles pärast Teist maailmasõda. Sageli on ajaloosündmuste nimetused kujundlikud, mõnigi kord on need rahvalikku või kirjanduslikku päritolu.
Ajaloolaste ja keelekorraldajate ühine eesmärk peaks olema luua süsteem, mis hõlbustab küll ajaloosündmuste nimetuste kirjutamist, ent ennekõike aitab lugejal teksti mõttest õigesti aru saada.
Praegu Emakeele Seltsi keeletoimkonna pakutud lahendus kätkeb meie hinnangul ohtu valestimõistmisteks ega edenda ajalooalast oskuskeelt. Ja kui vaadata teiste riikide kogemusele, siis ei ole me teadlikud, et üheski teises eesti keelega võrreldavas keeles oleks mindud üle ajaloosündmuste väikse algustähega kirjutamisele.
Seega kutsume Emakeele Seltsi keeletoimkonda oma otsust ringi vaatama ja soovitame toetada põhimõtet, mille järgi kirjutatakse kõik tavakasutuses juurdunud ajaloosündmuste nimetused esisuurtähega.
Ühtlasi teeme ettepaneku jätkata Emakeele Seltsis arutelu ajalooliste nimetuste algustäheortograafia üle, sest ajaloosündmuste kõrval valitseb ehk veelgi segasem olukord näiteks ajalooliste institutsioonide ja isikute ning ajalooliste, arheoloogiliste ja geoloogiliste ajajärkude nimetuste osas. Hea meelega oleme valmis sellesse arutelusse panustama oma erialast kompetentsi.
Allakirjutanud:
dr. Magnus Ilmjärv (TLÜ)
dr. Tiina Kala (TLA)
dr. Toomas Karjahärm (TLÜ)
prof. Jüri Kivimäe (Toronto Ülikool)
prof. Krista Kodres (EKA)
dr. Juhan Kreem (TLA)
dr. Enn Küng (TÜ)
prof. Valter Lang (TÜ)
prof. Mati Laur (TÜ)
dr. Ivar Leimus (EAM)
dr. Piret Lotman (Rahvusraamatukogu)
dr. Kersti Markus (TLÜ)
prof. Eero Medijainen (TÜ)
dr. Anu Mänd (TLÜ)
dr. Pärtel Piirimäe (TÜ)
prof. Tiit Rosenberg (TÜ)
dr. Erki Russow (TLÜ)
prof. Anti Selart (TÜ)
dr. Marten Seppel (TÜ)
dr. Marek Tamm (TLÜ)
prof. em. Enn Tarvel (Stockholmi Ülikool)
dr. Tõnu Tannberg (TÜ)
prof. David Vseviov (EKA)