(*Palju võib, seltsimees Pullerits?, sellega on ju kõik selge)
Kirjanik ja tõlkija Peeter Sauter kirjutab Postimehe arvamusportaalis vastuseks reedel ilmunud Priit Pulleritsu avalikus ruumis ropendamist käsitlenud arvamusloole, et ropud pole mitte kontekstist ja keeleharjumusest sõltuvad sõnad vaid mõtted või käitumine.
1
Ropud võivad olla mõtted või käitumine, aga kunagi mitte sõnad. Sõnad on sõnaraamatus võrdsed. Teie toodud näiteid arvestades oleks võibolla ropemgi olnud, kui keegi oleks kirunud mittelibisevat suuska: «No Evvvelinnn Illves, mitte suusk, kus on libesti?, võtke suhu!» Eks ole, ühtki teie peenelt ja püüdlikult kirjeldatud t***, p***i või perset siin pole, aga mõte on ropp. Ärge klammerduge sõnadesse, härra toimetaja. Küsimus on mõtlemises, hoiakutes ja eneseväljenduses.
Kuigi, järele mõeldes, ka eelpooltsiteeritud lauses pole tingimata midagi roppu, kuna tegemist on paatose ja retoorikaga.
2
Tõepoolest on igasugu vabadusi rohkem kui teie ja minu lapsepõlves. See on kena.
3
Inimesed võtavad erinevaid rolle ja võivad erinevates situatsioonides käituda vastavalt rollile. Et vene sõjaväes mitte liialt tähelepanu tõmmata, oli paslik rääkida seal nagu seal oli kombeks rääkida.
4
Igaüks teeb oma valiku. Kas on kindel, et sukeldujad ja suusatajad vaevuvad härra toimetajat kritiseerima sama teravalt, üleolevalt ja paikapanevalt kui tema neid?
5
Minu õpetaja rõhutas, et kui talumees rääkis persealuse tekist saanis, siis polnud selles midagi roppu. Teine õpetaja meenutas, kuidas legendaarne Ruts Bauman oli kedagi kiites öelnud: «Lits mees, väga lits mees.» Lits ei tähendanud Baumani sõnapruugis sel juhul prostituuti vaid kedagi, kes teeb midagi väga hästi. Asi on kontekstis, keeleharjumustes, lokaalses slängikasutuses.
6
Hando Runnel on viidanud, et ropp oli see, mis tegid Molotov ja Ribbentrop (ja mitte see, kuidas matsirahvas omakeskis kõneleb).
7
Lastel ja noorukitel (ja mitte ainult neil) on eriline tõmme keelatu poole. Kui ei taha, et neid sinnakanti tõmbaks, võib keelud maha võtta.
8
Kolmas õpetaja kirjeldas, kuidas endine sõjaväelane, Moskva linnapea Lužkov pidas kõnet ja ei öelnud ühtki niiöelda roppu sõna, aga tema kõnes olid igas lauses pausid ja kuigi neid täitis vaikus, kõlas kõigi kuulajate kõrvus neis kohtades fraas, mis erusõjaväelane oli õppinud ütlemata jätma. Enamasti siis «bljät» või «joptvõi matj». Kes oli siin ropp? Lužkov või kuulaja? Või mitte keegi?
