Riigikogu väliskomisjoni esimees, Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Marko Mihkelson kirjutab, et Eesti on teadlikult taastanud ja arendanud oma riiki, mitte aga valinud kellegi suhtes läbikäimise halvendamist.
Marko Mihkelson: Eesti pole valinud suhete halvendamist Venemaaga
26. august 2012, 21:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muidu nii erudeeritud sotsiaaldemokraat Jaak Allik kohe kuidagi ei taha või ei soovi mõista Venemaa arenguloogikat ning süüdistab suhete keerukuses ikka Eestit. Reedeses Sirbis on ta Mati Grafi raamatuarvustuses öelnud muu hulgas nii: «1992. aasta sügisel alguse saanud suhete halvenemine Venemaaga on olnud suures osas siiski Eesti teadlikuks valikuks ja vähemasti esimesel perioodil mitte põhjustatud Venemaa jäikusest.»
Mis on olnud Eesti teadlik valik? Eesti on teadlikult taastanud ja arendanud oma riiki, mitte aga valinud kellegi suhtes läbikäimise halvendamise. Meie teadlik valik on liitumine erinevate rahvusvaheliste organisatsioonidega, sealhulgas Euroopa Liidu ja NATOga. Need sammud on suurendanud meie inimeste heaolu ning maailma väga dünaamilises keskkonnas lisanud meile tugeva julgeolekugarantii. Paraku just Eesti edukus oma riigi eest hoolitsemisel on olnud takistuseks, miks Venemaa juhtidel on keeruline meiega suhelda nii, nagu seda tehakse näiteks kas või Taani või Rootsiga.
Nõukogude impeeriumi lagunemine kui 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof, millest jätkuvalt mõtleb osa Venemaa võimueliidist, on paraku sügava tähendusega ja sinna on see meie suhete seis suuresti maetud. Kuid nii ei pruugi see jääda igavesti.
Suuresti sõltub see muidugi nendest arengutest, mis leiavad aset idanaabri juures. Küll on aga erinevad valitsused alates 1992. aastast astunud erinevaid samme selleks, et olla avatud vastastikku heanaaberlike suhete arendamiseks Vene föderatsiooniga.
Allik võiks ju kolleegina teada, et riigikogu väliskomisjoni teadlik valik on arendada kõigi naabritega, sealhulgas Venemaaga, vastastikku heanaaberlikke parlamentaarseid suhteid.
Juuli alguses kohtusid riigikogu ja Venemaa föderatsiooninõukogu väliskomisjoni delegatsioon Lõuna-Eestis ja Pihkvas, loodetavasti juba oktoobri keskel on Tallinna oodata riigiduuma väliskomisjoni delegatsiooni. Parlamentaarne dialoog on minu hinnangul vältimatu, kui tahame usaldusvälja tuleviku suunas kasvatada. Eelarvamusi on ju küllaga, Alliku viited on siin kinnituseks.
Meil on mõistetavalt palju lahtisi ja lahendamata küsimusi Eesti ja Venemaa suhetes, kuid öelda, et need on tingitud pelgalt Eesti soovimatusest suhteid edendada, on väga eksitav. Heanaaberlikud suhted saavad rajaneda üksnes vastastikusel usaldusel, mida tuleb meil Venemaaga veel pika aja jooksul kasvatada.
Minu arvates ei päde väga ka see arvamus, et Eesti justkui hüljanuks Vene demokraadid 1990ndate algul ja seetõttu on meil suhted olnud keerulised. Esiteks tahaks ma teada, kes olid siis need Vene demokraadid, keda me hülgasime? 1994. aastal ütles Jegor Gaidar mulle Moskvas, et Eesti on olnud reformides Venemaale koos Poolaga eeskujuks. Kontaktid Vene demokraatidega on olnud pidevad ning kestvad tänase päevani. Ainus mure – Vene demokraadid pole kahjuks viimase 21 aasta jooksul kuigi sageli tegelikult võimule pääsenud.
Ja lõppeks pole küsimus ikka nii väga personaalsetes suhetes, kuivõrd ikkagi Venemaa arenguloogikas ja sellest tulenevalt hoiakutes, mida evitakse oma naabrite suhtes. Venemaa üks tuntumaid demokraate Galina Starovoitova ütles 1990ndatel aastatel Nõukogude impeeriumi lagunemist kommenteerides, et «piisab vaid ühest pilgust kaardile, mõistmaks meie geograafilisi kaotusi. Me jääme nende sadamatega, mis olid Peeter I valitsusaja alguses».