Tagasi
Teatrites juhtub seda ikka. See lihtsalt kuulub teatrite, üldse loominguliste kollektiivide juurde. Trupp muutub ajas pidevalt, ühel päeval saab ring jälle täis ning endistviisi jätkata pole võimalik. Loomeinimesi väevõimuga käskude-keeldude alla ei painuta. Või kui painutadki, siis pole ta enam see lavastaja, näitleja või kunstnik. Juhtimise ümberkorraldamine tekitab aga alati avalikku kära, sest peategelased on tuntud inimesed. Ja küllap leidub alati kärbseid, kes meepoti sihikule võtavad – haistmismeelt ei saa kelleltki vägisi võtta.
Kõik eeltoodu kehtib ka selle meediatantsu kohta, mida lüüakse juba mitu päeva ümber Ugala teatri. Kultuuriministeerium eesotsas minister Laine Jänese ja teatrinõunik Tõnu Lensmendiga asus sihtasutuse nõukogu esimehe Jaak Alliku kallale. Allik aga on ühes paadis teatrijuhi Peeter Tammearuga, keda ta kõrvutab lausa niisuguse legendiga nagu Kaarel Ird. Vanemuise kunagise juhi sõnakusest on kuulnud isegi teatrivõhik.
Arvestades, et Allik on endine kultuuriminister ja mitmekülgne teatraal, oli piisav aines avalikuks skandaaliks olemas. Ajakirjandus «lendas peale» ja oma noosi otsustas võtta ka Alliku erakond Rahvaliit, kes kiires pressiteates andis kohe sündmustele vägeva poliitilise värvingu – reformierakondlasest minister kõrvaldas tülika kriitiku. Mitte just üllatav valimiste aastal, aga selgelt ülepakutud. Nii hindas avaldust Vikerraadio usutluses ka Allik ise.
Tammearu on mees nagu orkester – teatrijuht, lavastaja, näitleja. Võimalik, et oma töökoormuse juures on talle siiski midagi olulist märkamata jäänud. Kuidas muidu seletada 39 Ugala töötaja allkirjaga avalikku pöördumist, kus tõdeti, et teater «vajab väga selgelt muutusi». Täiesti loomulik, et pinged võimendusid just nüüd, majandussurutise tingimustes, kus tuleb mõelda kärbetele ja koondamistele.
Minister Jänesel jätkus eile julgust tunnistada, et Alliku tagasikutsumise viis Ugala nõukogust ei olnud inimlikus mõttes parimal moel korraldatud. Loodetavasti ei lähe ka Tammearu nüüd mängima va banque, sest see tooks kardetavasti kaasa suure pereheitmise ja lööks teatrile haavu, mis paranevad kaua.
Mida võiks täna kogunevalt Ugala uuelt nõukogult soovida teatrikülastaja? Eeskätt seda, et teatri tuumik ei laguneks, et loomingulisele koosseisule tagataks normaalne töökeskkond. Õnneks ei valitse Ugalas, vähemalt praegustel andmetel, majanduslik kaos. Kui pea kipub aga liiga kuumaks minema, tuletage meelde Hando Runneli ridu: «Ega kunst ole – kullaksed – elu, / ta on ainult elu peal vaht; / mida kuumemalt keeb ise elu, / seda kõrgemalt kobrutab vaht /- - -/.»
