Juhtkiri: rahastamisskandaal – kulunud on terve kvartal!

Reformierakonna rahastamisskandaali algusest on kulunud juba kolm kuud. Kõik, kaasa arvatud koalitsioonipartner IRL, ootavad järgmist käiku peaministrilt. Peaminister Andrus Ansip seisab aga sedavõrd kindlalt justiitsminister Kristen Michali selja taga, et saame vinduva skandaali juures rääkida juba päris selgelt peaministri vastutusest.

Juuli lõpus sai justiitsminister Kristen Michal riigiprokuratuuris kahtlustuse. Siis teatas ta, et astub ametist tagasi alles siis, kui asi jõuab kohtusse.

Seda, miks erakonna rahastamise reeglite rikkumises kahtlustuse saanud isik ei peaks uurimise ajal olema justiitsminister, on põhjendatud juba piisavalt palju. Kui õiguspoliitika eest vastutav minister on põhimõtteliselt iseenda alluvate uurida, on see leebelt öeldes kentsakas. Isegi kui oleks võimalik välistada vähimgi

uurijate mõjutamise kahtlus, piirab niisugune olukord ministri enda tegutsemisvabadust oma valdkonna suunamisel. Kindlasti peab justiitsminister esindama oma valdkonna asutusi eelarveläbirääkimistel. Mis tahes otsust muutuste kohta on seejuures võimalik tõlgendada ministri enda kohtuasjaga seotuna. Või kuidas peaks avalikkus vastu võtma erakondade rahastamise reeglite muutmise ettepanekuid ministrilt, kes on ise samal ajal nende reeglite rikkumises kahtlustatav? Meil kodanikena on täielik õigus oodata, et Eesti Vabariigi nimel otsuseid langetavad inimesed saaksid tegutseda vabadena niisugustest piiravatest asjaoludest. Pealegi kahjustab Michali kangekaelne ametis jätkamine juba praegu Eesti mainet rahvusvaheliselt.

Võiks ju ometi arvata, et Reformierakonna varumeeste pink pole nii lühike ega Michal oma kohal sedavõrd asendamatu inimene, et teda ei võiks viisakate põhjendustega, kahtlustuse selgitamise ajaks, jalga puhkama saata. Reformierakond on oma sõnadega ju ise ajanud segi süü tunnistamise ja poliitilise vastutuse võtmise ministriametist tagasi astumise vormis. Mitte meedia ja avalikkus, vaid peaministripartei ja justiitsminister ise süvendavad umbusku oma tegevuse läbipaistvusse ning laiemalt valitsusse ja riiki.

Erakondade rahastamise probleeme on püütud pisendada. Loomulikult võime alati öelda, et praegu on riigi ja rahva ees palju olulisemaid probleeme, nagu öeldakse nn juhitud demokraatiates ehk autokraatlikes riikides vastuseks küsimustele võimu toimimise kohta.

Niisugune tee ei ole Eestile sobilik. Vastupidi! Mida keerukamad on olud ja otsused, seda plekitum peab olema võimu teostajate särgiesine ja läbipaistvam otsuste sünnimehhanism, et kodanike usaldus ei kaoks.