Skandaalimarssal

Abraham Lincoln kütib kinolinal vampiire ja doktor Watsonist on uusimas televersioonis saanud naine. Keegi ei paista protesteerivat. Kui aga Soome marssal Mannerheimi kehastab mustanahaline, on see äkitselt skandaal ning keegi ei imesta, kui selle tagant kerkib esile Ken Saani nimi.

Saan on oma trikitamisest ja provotseerimisest tegelikult ammu edasi liikunud, maine aga püsib. Olgu Mannerheimi puhul tegu taas väikese krutskiga või sügavama kriitikaga selle pihta, et soomlased oma suurkuju väärikalt kinolinale tuua pole suutnud, töötab see mõlemal puhul.

Saani ideed ületavad riigipiire ja kinnistunud mõttemalle, küsimus ei ole aga see, miks Soome suurkuju mängib mustanahaline, vaid see, miks sellise kunstilise vabaduse võtmine ikka veel vastuoluline tundub.