Juhtkiri: aheldatud Mannerheim

Soome lahe teisel kaldal peetakse võitlust rahvusliku ikooni pärast.
 

Soome avalikkust on haaranud rahvusromantiline palavik – sealne avalik-õiguslik ringhääling on rahastanud filmi, mis annab nende rahvuskangelasest Carl Gustaf Emil Mannerheimist mõtlemiseks uutmoodi nurga.

Septembri lõpus festivalil «Armastus ja anarhia» esilinastuv film on vändatud Kenyas ning Soome ajaloos olulist rolli mänginud väejuhi osas on mustanahaline Kenya näitleja Telley Savalas Otieno. Jean Sibeliuse «Finlandiat» – Soome jaoks mitteametliku hümni staatusega lugu – esitab filmis Kenya poistekoor.

Palaviku ühe põhjuseni võib püüda jõuda intervjuu abiga, mis ühena paljudest filmiga seotud lugudest Soome meedias ilmunud on. Seal leiab filmi režissöör Gilbert Lukalia, samuti kenyalane, et parimad lood ongi universaalsed, nad räägivad üldinimlikust – inimese heitlustest, inimlikkuse ja professionaalsuse konfliktist.

Ehkki filmi ennast pole keegi veel näinud, võib meediakaja ning avalikkuse reaktsioone vaadates näha, et ei ole sugugi kindel, et selline viis rahvuskangelase nägemiseks kõigile soomlastele meelepärane on.

Küsimus ei ole üksnes selles, nagu riisuks uude konteksti asetamine kangelaselt tema rahvusromantilisuse. Pahameele ja ka mõnetise agressiivsuse taga (mis viis selleni, et Soome oli sunnitud filmiga seotud inimeste turvalisuse tagamisele tunduvalt enam tähelepanu pöörama hakkama) on ka soomlaste endi senine suutmatus suurtest plaanidest ja pikaajalistest püüdlustest hoolimata ise rahvuslikuks ikooniks kujunenud marssalist korralik film vändata.

Peamiseks takistuseks said just suured plaanid ise, mis, paraku, nõuavad sageli ka suuri summasid.
Kommentaariumides need kaks põhjust põimuvad ning filmi vastaste silmis on Kenya filmitegijate, Soome avalik-õigusliku ringhäälingu ja varem Kenyas «Kevadet» filmimas käinud Ken Saani ühisüritusest saanud rünnak rahvusliku iidoli vastu.

Heroiline – ja müüdile omaselt üsna ühetine – kuvand hoiab presidendist kõvasti kinni ning selle lahti kangutamine võib tähendada üsna piinarikast sõrmedemurdmist. Piisab, kui meenutada näidet Soome lahe siinpoolselt kaldalt: president Pätsi valdavalt positiivsesse (vähemalt avalikkuse silmis) ja tugevalt kinnistunud kuvandisse märgatavalt kriitilisemaid noote lisanud Magnus Ilmjärve uurimused tõid ka siin kaasa üsna valulikke noote.

Ehkki on selge, et ajalooline uurimus ei ole tõe seisukohast võrreldav kunstilise lähenemisega, mõjutab viimane ehk kuvandit veelgi enam. Küsimus ei ole ju selles, kas pakutav vaatenurk on õigem või valem – müütide puhul on valus ainuüksi erineva lähenemise jutuks võtmine.

Soome meedias süttinud mõttevahetusi vaadates võib arvata, et kuvandimuutus on hoolimata selle valulikkusest tasahilju juba toimumas.