Georg Merilo: miks on Eestis piinlik öelda, et oled koolitaja?

Georg Merilo Foto: Marion Uuspõld

Eraõpetaja Georg Merilo soovib teada, kas tunnete kedagi, kelle laps või kes ise unistab saada koolitajaks. Kui ei tunne, siis miks see küll nii on?

Iga ilmunud koolituse erilehe, sõltumata selle väljaandjast, võtan lahti lootusrikkalt. Ning kägardan paari minuti pärast kokku. Mitte et aeg-ajalt poleks seal toredaid ja sisukaid kirjutisi, kiruma ajavad hoopis kohe meenuvad mõrad koolitussektori vundamendis.

Kümneaastase staaži järel on minu õpipoisiaeg koolitusvaldkonnas justkui läbi saamas, seega võtan hädaldamise asemel ise sõna. Kui on valida, kas olla osa probleemist või lahendusest, eelistan viimast.

Saboteerimata tänast erilehte, pean oma kohuseks olla õiglane ja julgen mõned arvamused koolitamise kohta välja öelda, isegi kui võib eeldada, et kõige peale ei aplodeerita.

Meeldetuletuseks, koolitamise üks jaotuse viise on populaarselt selgitades selline: formaalne (alg-, põhi- ja keskkoolid, kutsekoolid, ülikoolid); mitteformaalne (igat sorti täiendusõpe) ning informaalne (õpitakse suhteliselt juhuslikult, näiteks reisikaaslaselt head lugu kuuldes või vanavanemalt terast elutarkust meelde jättes).

Hea ja halva koolitaja vahe

See on sama mis kooliõpetajate puhul. Hea lugeja, mõtle tagasi oma parimate õpetajate peale. Mis neid ühendab, sõltumata erialast? Vaat mis. Nad andsid sulle teadmised, mida rakendades tõusis kasu. Õppimisega kaasnes vaev. Omandamine nõudis suurt või väga suurt pingutust ning võttis sageli kauem aega, kui oleks soovinud. Mõned õpetajad olid väga ranged, teised mitte. Mõned andsid oma ainet tõsiselt, harvad lõbusalt. Ent mitte keegi ei teinud klounaadi, isegi mitte teatriõpetaja.

Mitte keegi ei pannud sind üle süte käima, väites, et nüüd on sinust saanud sütelkäimises kompetentne isik. Sellega ei tambi ma sütelkäimist või muud efektset õpimeetodit, mis näiteks võib eneseusule olulise nurgakivi anda. Uku Talmarilt laenates: «Kui miks on paigas, läheb kuidas ise paika.»

Millegi õppimisel hakkab aeg õppija kasuks tööle alles hiljem, oskust rakendades. Niinimetatud sütelkäijate ja muude evangelistide puhul on mõju agav astupidine – toonus läheb koolitusel üles, ent sealt lahkudes omandatu väärtus kahaneb, ununeb ning sellega pole muud teha kui iga teisegi mälestusega.

Niisugune mõju aga ongi meelelahutuskoolitajatel sisse programmeeritud – mingi aeg pärast koolitust arvab osaleja, et ta vajab uut toonust. Ning tellib, maksab ja osaleb. Eriti siis, kui finantseerib tööandja. Ent selline õppeviis on lihtsalt osalemine, kaasanoogutamine, õppimise imitatsioon.

Kümneid koolituse materjale läbi vaadanuna on vahel täiesti häbi, kolleegide pärast. Kuidas neil pole südametunnistust? Kas jama müümine on õiglane, peaasi et raha tuleb? «Just billing more»-printsiip, mille tõttu ongi devalveerunud osa Eesti koolitussektori mainest.

Ma ei heida kinnast, vaid tahan teada valdkonna autoriteetide ausat arvamust.

Proovige, koolitus- ja personalijuhid, helistage koolitusfirmadesse ning öelge, et teil on mittestandardne soov (st koolitusvajadus millekski, mida valmistootena pole). Vean kihla, et enamik on nõus tegema täpselt teile vajaliku sisu, isegi kui neil endil ei ole selle ala spetsialisti.

Raha eest – kõike, palun, sest kontrolli tegelikult ei ole, halvim, mis ebaõnnestudes võib juhtuda, on kõigest rahulolematuks jääv tellija, ent Eesti väiksust arvestades välditakse tavaliselt tülliminekut.

Tuues paralleeli meditsiiniga – kas vande andnud arst raviks teenistuse nimel valdkonnas, mille spetsialist ta pole? Või soovitaks mitte kõige paremat, aga meedikule tulusaimat lahendust patsiendi mure vastu? Ma ei usu. Eesti koolitajad aga vannet andnud ei ole – meil lihtsalt pole seda – ning seetõttu on kõigesööjaid rohkem, kui võiks arvata.

Kui eraõpetajatering, sinna kuulumise tingimused ja «exit» selged – antagu tuld, konkureeritagu ja trumbatagu teineteist üle niipalju, kui jaksatakse, turumajandus (ja seadusandlus) paneb asjad paika. Ehk siis tsunft ei tähenda monopoli ega kartelli, vaid teadmist, kes on kes ja millise erikaaluga.

Paljud üksiküritajad tunnevad puudust näiteks just kollegiaalsusest, kaasnevast toetustundest ja omamehelikkusest, heast tögamisest. Tunnustus ajakirjanikele, kes oma klanni viimasel aastal lausa reformida püüavad, kõik ellujäämise nimel. Ning arhitektidele, kes samuti liidus vaeva näevad, ühtsuse tagamiseks, üsna läbimõeldult.

Hea koolitaja koostab iga kord enne esitlust oma programmi uuesti. Võtab sisu osadeks lahti, vaatab, mis on pärast eelmist koolitust maailmas muutunud, nii makro- kui mikrotasandil, ning paneb kava uuendatult kokku tellija vajadustega arvestades.

Uuendab näited, tuunib ülesanded, vahetab kaasused ja asendab rõõmsad vahepalad. Ainult niisugune lähenemine, oma loomingu õigsuse küsimärgi alla panek, hoiab õpetaja värske ning tegelikult vajalikul kõrgtasemel ega lase koolitajal viibida mugavustsoonis, rääkimata rutiinsest materjali ettelugemisest. Hea koolitaja unistab, et tema õpilane saab koolitajast põhiteemas targemaks.

Osalejad ei ole rumalad, nad tajuvad ära, kas koolitaja on oma asja tehes kirglik ja hästi ettevalmistununa ka kohapeal lahendusi otsiv. Viimane asi, mida osaleja tohib tunda, on see, et koolitaja teeb tööd raha pärast. Oskus koolitada ei piirdu võimega esitlus maha lugeda.

Koolitamismeetodeid valdab täiuslikult koolitaja, kes suudab ühtlaselt huvitatud hoida nii rühma tervikuna kui ka iga selle liiget ning on suuteline tähele panema iga osaleja huvitatust, vajaduse korral ka mitme päeva vältel. Kui finišeerudes on koolitajal särk seljas märg ning taastumiseks vaja rohkem kui üks tööpäev, on asi õige.

Muide, absoluutselt iga koolituse tulemuslikkust ja kasulikkust on võimalik ja vajalik tellijale arvudes väljendada, ka pehmetes ainetes.

Hea koolitaja, ütlematagi selge, koostab oma õppekava ise ning avaldab oma teadmiste allikad. Hea koolitaja vajab tunnustust, samuti võrdlemist teistega. Paljudel tsunftidel on tavaks kerge võistlusmoment –preemiatega, mis ei pruugi olla materiaalsed.

Arhitektidel on noore tegija prestiižne aastaauhind, näitlejatel koguni parima kolleegi preemia (kujutaksite seda ette koolitajatel?), mitmetel parima uustulnuka tunnustus jms. Mis on aga meil, koolitajatel?

Tsunft aitab heal saada parimaks, kergitab esile tipud, tagades omal moel leiva, muutumata seejuures kergeks ega kommertslikuks, ning köidab järelkasvu. Seesama tsunft meil puudu ongi. Ühised huvid ja võimalused kaaluvad juba ammu üles uhke eraldinokitsemise.

Kes tohiksid koolitada?

Näen vajadust diskussiooni järele koolitajate registri loomiseks. Ma ei tea organisatsiooni, mis on eraõpetamiseks mängureeglid, kutse-eetika ja muu olulise kindlaks määranud, eriti nendele, kes loovad õpitingimusi alaealistele (erapedagoogid).

Koolituses ühena vähestest valdkondadest valitseb siiani mitte lihtsalt laissez-faire-suhtumine, vaid lausa totaalne anarhia. Jah, tublid on mitteformaalne.ee tegijad ja mõned teisedki.

Tõsi, aeg-ajalt arutatakse siin ja seal valdkonna murede üle. Ent need materjalid moodustavad arhiivi, ei muud. Ühte keskset areeni või katust, nii tellijatele kui tsunftiinimestele endile, pole ning tegevused on juhuslikud või üksteist kopeerivad.

Mitteformaalse koolituse strateegia – mis on Euroopa Liidus koguni prioriteetne – rakendumise efektimina Eestis ei taju. 41 protsenti Eesti koolitajatest ei tundvat piisavalt hästi kolleege, teisi koolitajaid (allikas: Saar Polli uuring 2009). Loogem üksainus mõistlik koolitajateorganisatsioon üheselt mõistetava eesmärgi ja täieliku läbipaistvusega.

Umbes nagu advokatuuri puhul: pole vahet, mis büroos töötad, ühingus osaled eraisikuna, oma kompetentsuse piires (põhiteemad pluss koolitusmeetodid).

Praegusel ajal võib iga inimene, olgu ta doktori-, eluülikooli- või vanglakraadiga, pakkuda koolitusteenust kellele tahes, kui vaid müüa suudab. Müümise kunsti alahindamata peavad olema siiski veidi selgemad kriteeriumid koolitajatele tegevusõiguse (ja -vabaduse, aga ka -vastutuse) andmisel.

Näiteks turul on teenus, mis muu hulgas õpetab lapsi küsima vanemate käest kodutööde tegemise kompensatsiooniks raha ... On see õige? Võimalik, et kellegi meelest juba on. Minule kui isale on see mõte printsipiaalselt väär, nii võte kui mõte seda propageerida. Mis eriti võigas – koolitusel osalejale on selline ajupesu ju meeldiv. Ja kasulik!

Ent seesuguste meetoditelubamine, mis muudavad meie järgmiste põlvkondade mentaliteeti, peaks olema siiski kui mitte otseselt kontrollitud, siis vähemalt teada.

Lapsevanemana ei jõua ma kontrollida iga õpetaja, treeneri, koolitaja või laagrijuhi tausta ning õpetuste sisu. Keegi peab seda siiski tegema, kuna laste ja noorte vaimne tervis on sama oluline kui füüsiline. Mentaalne vägivald on vaimne pedofiilia.

Peab eksisteerima kadalipp, mille läbinu üksnes tohib olla koolitaja. Ei saa lubada mikrofoni hoidma inimesi, kes on lugenud paar raamatut valdkonnas x ning peavad endid pädevaks õpetama selsamal teemal. Korraliku koolitajaeksami läbimine ei anna garantiid, ent vähendab kindlasti koolitusmeelelahutajate hulka.

Praegusest koolitusloa väljastamise süsteemist pole samuti kasu – lühikoolitust võib teha igaüks. Kadunud Robert Lepiksoni parafraseerides: see, et inimene koolitab, ei tähenda automaatselt, et tegu on õpetajaga. Kurb. Kas tunnete kedagi, kelle laps või kes ise unistab saada koolitajaks? Miks? Küll aga kooliõpetajaks, mis on aukartust äratav fenomen.

Koolitaja peab olema nõudlikkuselt samasugune nagu kooliõpetaja. Jah, koolitada tuleb huvitavalt ja paeluvalt, kuid mitte mingil juhul ei tohi unustada põhilist, asja (põhiteema) selgeks õpetamist, isegi kui osalejad on väsinud või õppeprotsess raske. Koolitaja eesmärk pole olla populaarne esineja, vaid võimalikult hea õpetaja. Miski ei rõõmusta südant rohkem kui aasta-paar pärast koolitust saabuvad e-kirjad, kus tänatakse kasu eest, mis ilmnes alles aja jooksul.

Professionaalne koolitaja peab ära unustama, et klient on kuningas – õpetades kuningapoega, istub pingis samasugune väänik nagu kõik teised, kellele lihtsalt tuleb asi selgeks teha. Paraku tuleb praegusel ajal – töö saamiseks ja hoidmiseks – olla kliendile igati meele järele, mis tegelikult ei kergenda põhimõttekindla lektori tööd.

Kuivõrd tänase lehe sihtrühm on peale kolleegide ka koolitus- ja personalijuhid, küsin siinkohal – kust te saate infot, kes on hea koolitaja või keda pole mõtet tellida? Kas ja kus on adekvaatne andmebaas, kus oleks tellijate ning – eriti oluline – osalenute arvamus, omaenese nime all, et poleks anonüümset materdamist või enesekiitmist? Kui ise kõva häält ei tee ega ennast müü, süüdistatagu iseend.

Ent mis juhtub, kui õpetajad (eriti kogenumad) ei soovi ennast reklaamida? Surnud ring, õppurite ette jõuavad häälekad, mitte tingimata kompetentsed koolitajad. Või peaks koolitaja pärast õpetamise lõppu panema oma Facebooki seinale skannitult osalejate hinnangud – nii ju «räägiks töö enda eest ise» ja «kiidaks tegijat»?

Kuidas koolitajaamet au sisse saada?

Vastus algabki tsunftist – sama ala (sõltumata, kes mida õpetab) inimeste ametiliit, kolleegid ja konkurendid. Koolitaja tohib olla keegi, kes oskab valitud auväärt kolleegidele selgeks teha, mida ja miks ta sihtrühmale selgeks õpetab ning mis kasu sellest õppijale tõuseb.

Koolitajakutse saamise tingimused pole praegune teema, ent lähetage üks arukas e-kiri emeriitprofessor Ülo Vooglaiule ning saate nädala jooksul temalt põhjaliku vastuse ettepanekuna, kuidas ja miks seda valdkonda reguleerida.

Andrase olemasolu õigustamiseks ei oska ma ühtki tõsist argumenti välja tuua, ning lisaks – nagu nimigi ütleb – tegelevad nad ainult täiskasvanute koolitajatega, ju siis tublilt, kui hing sees. Kogu lugupidamisega on pagun neilt kahjuks väärtusetu.

Täiskasvanuid on raskem mõjutada kui alaealisi, filter on tugevam ja kogemus suurem. Täiskasvanud õppijad vajavad vähem kaitset, kuid ka nemad võiksid olla hoitud müra ja prahi eest täiendusõppes.

Koolitajal peavad olema järgud, mis näitavad arengutaset, erialaselt. Õpipoiss, sell, meister, iga neist koos kaasneva ja suureneva õiguste, privileegide, aga ka kohustuste koormaga. Kui see paigas, on täidetud üks tingimus, nii avalikkusel, osalejatel kui kolleegidel on selge arusaam pakutava kvaliteedist, aga ka koolitajate tarbest ennast täiendada.

Tsiteerides Ülo Vooglaiu lausa poeetiliselt väljendatud mõtet: «Nii avaneb võimalus avastada, mis on hästi ja mida oleks vaja hoida, mis on kehvasti ja mida täiustada, mis ikkaveel puudub ja tuleks lisada ning mis on ülearu ja millest oleks vaja vabaneda.»

Koolitustel osalenute arvamust peab olema võimalik kajastada tsunftis ja soovi korral avalikkuse ees. Minul näiteks on osalejate seas keskmine rahulolu juba aastaid 96 protsenti, nii eesti-, vene- kui ingliskeelsete õppurite hulgas.

Ei mingit hookuspookust ega salatsemist õpitava sisus. Hea õpetaja ei tekita barjääri klassi ja teadmiste vahele ega müü oskusi teelusikatäie kaupa. Väärt koolitaja teeb kõik, et poleks ühtki takistust teadmiste kiirteele jõudmiseks. Normaalses (loe: ideaalses) koolitusettevõtluses peaks olema ainus vajalik reklaam küsida osalejalt, kas sisu oli vajalik või mitte.

Kas ei aita koolitajal tõsiseltvõetavaks saada ka perspektiiv olla piisava töö ja sissetulekuga, et suuta vastu seista paratamatustele, nagu kõiksugu ürituste juhtimine, modereerimine, konfereerimine, esinemine kuni pulmaisaks olemiseni välja (naeruvääristamata ühtki neist ametitest ega rollidest)? Ka mina olen kunagi pidanud tegemanimetatut tasu (loe: põhialal ebapiisava teenimise) tõttu.

Kas ei ole üks strateegiline tugevus tänapäeval teada, mida sa kindlasti ei tee? Las jääda professionaalsed show-mehed, aga ka elukutselised õpetajad. Pole paha, kui esimeste esinemises on õpetlikku ning teised oma teadmiste edasiandmisel silma- ja kõrvarõõmustavalt õppureid köidavad.

Eraõpetajad, võtke ennast kokku, pole vaja häbeneda, juhul kui pole midagi häbeneda. Olgu teil kas või üksainus pädevusvaldkond, ent tehke ja arendage seda südamega. Spetsialiseerumiseväärtus üha süveneb. Koolitaja nimi ja ameti väärtus tuleb õigetel lihtsatel alustel taaskehtestada, ent seda ei saa meie eest teha teised.

Tundub, et lahendusi võiks otsida kolleegidelt formaalsest õppest – minu õppejõud Eesti Humanitaarinstituudis näiteks peavad end regulaarselt täiendusõppes koolitama, miks siis mitteformaalsed koolitajad seda normiks ei pea? Valida on pidevõppe normiks muutumisevõi mandumise vahel.

Sellesse arvamusse ei mahu kõik mõtted ja ettepanekud koolitajate siseringi arutelu kõlapinna laiendamisest, konkureerimise vähendamisest koolitaja ja õpetaja elukutse vahel, organiseerumisest, pädevuspassist ega muust olulisest. Ent parandamise alustuseks piisab tahte korral ka sellest arutluskäigust olulise väljanoppimisest.

Ka ei pretendeeri ma teadjaks analüüsima koolitussektori täpset seisu ega trügi nõu andma, kas ja mida on võimalik ära teha. Kellegagi tüli ei nori ega ennast teistest paremaks ei pea, ent minu mured said kirja. Juhul kui eksin, üldistan või on midagi juba liikumas – paremuse poole –, ei meeldiks mulle miski rohkem, kui sellest teada saada ning oma teadmiste ja kogemuse piires kaasa aidata.

Järgmise sammuna – kes asjatundlikest organisatsioonidest kutsub kokku ja valmistab ette Eesti koolitajate esimese suure(ma) konstruktiivse kohtumise, kus kõik olulised pooled kohal, lähema aasta sees?

Lõpetuseks müts maha kolleegide ees, kes õiget asja südamega teevad. Kuidas aga avalikkusele mõista anda, kes meist millise kullaprooviga on? Säravate müügiloosungite või tagasihoidliku guru näo taha ju ei näe, kui just ei tunne või tea.