Kolmapäeval vajusid avalikkust erutanud kultuurikähmlused kirjanike toetussüsteemi pärast ja vägikaikavedu raamatuid vägisi internetistava Google’iga unustusse, nagu neid poleks kunagi olnudki. Ainus, millest räägiti, oli täislastud «spordiminister».
«Mida see Jänes siis kultuuriinimestele teinud on, et ta täis tehti?», «Õudne!», «Labane!», «Jänes peaks nüüd ilmselt tagasi astuma.» Emotsioonid, mida NO99 lavastus «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» esile kutsus, keesid mulinal netis, paberlehtedes, teles, raadios, blogides… ja ilmselt ka kultuuriministeeriumis.
Lavastaja ja teatrijuhi Tiit Ojasoo selgitused, et tegu ei ole Jänese-vastase etendusega, et ministriteema oli kõigest üks liin etenduses, ning et täistegemisstseen ei olnud mõeldud selle ministri vastu, läksid nagu kurtidele kõrvadele.
Aga nagu teatrijuhi tulutute selgituse puhul, oli ka tükis tegu pigem arusaamisprobleemiga. Kuidas seletada kultuuri kultuurikaugetele inimestele? Kultuur on kirju, ja kui raha napib, siis kas eelistada punast, musta või rohelist? Ja mis saab siis, kui otsustaja on värvipime?
Aga see ei ole tõepoolest mitte üksnes praeguse, vaid enamiku pukis olnud kultuuriministrite probleem. Ja nagu suhtlusprobleemi puhul ikka, on ka siin süüd mõlemal osapoolel.