Eesti keele seisundi, õpetamise ja leviku ümber käivates arutlustes kipub aga valitsema instrumentaalne lähenemine. Keelde suhtutakse kui tekstide vormistamise vahendisse. Kirjanduse ja ühtlasi keele õpetamine peaks arvesse võtma aga ka seda, et keel ise on juba kultuuritekst. Tekst antakse kollektiivile varem ja keel «arvutatakse välja» tekstist, on väitnud Eesti kuulsamaid teadlasi Juri Lotman, tuues näiteks mõnest kadunud kultuurist juhuslikult säilinud kirjatahvli killu, mida vaataja tajub esmalt tekstina, asudes seejärel dekodeerima tekstis sisalduvat sõnumit, st taastama keelt.
Maagilised vormelid keelenähtusena ei vaja üldse lahtiseletamist – neid kasutati rahvameditsiinis, -usundis puhtalt tekstidena. Eks loe paljud emad tänagi oma laste haiget saanud kohtadele peale: «Varesele valu, harakale haigus, Mari või Jüri jalg terveks!» Ja kuigi me katoliku kirikus loetavaid ladinakeelseid palveid ei pruugi mõista, loeme neid kaasa ja teame, et need on palved.
Kõige sellega tahan rõhutada, kui oluline on ilukirjanduslike tekstide lugemine. Kirjandusõpe kooliski ei peaks keskenduma mitte kirjandusajaloo sündmuste jälgimisele, kuivõrd kirjanduslike tekstide koos- ja luule puhul ka ettelugemisele.
Mind ehmatab, kui mõni kõrge haridus- või keeleametnik teatab, et kirjandusõpetuseski peaksime üle vaatama selle, missugused oma aja kirjandusteosed kõnetavad kaasaja noort lugejat, missugused mitte. Tõesti, kui lähtuda igapäeva keelekeskkonnast, milles meie noored elavad, siis «Kalevipoeg» kindlasti ei kõneta, Homeros ammugi mitte.
Ometi vaatab «Iliasest» ja «Odüsseiast» vastu kogu õhtumaa kultuuri tuum ja «Kalevipoega» tundmata jääb tunnetamatuks ka eestlased kui rahvus.
Kirjandusnobelist Doris Lessing on öelnud, et inimene võib olla haritud ekspert, aga kui ta ei loe ilukirjandust, siis on ta lihtsalt üks haritud barbar. Emakeelepäeval võiksime mõelda ka oma keele ilu peale – aga selle avastamiseks peame lugema ilumeelega kirjutatud tekste. Keel avaneb tekstis, nagu õie avanedes ilmneb selle südamik.
