Rohemõtleja Marek Strandberg kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et võõrtööjõu Eestisse toomise vaagimise asemel oleks eestlasele parim kaastööline robot. Ta leiab, et uue rohelise revolutsiooni sisuks saab mitte GMOd, vaid massiline robotite põlluleviimine.
Robotid on täna juba kohal. Enamik autodest ja elektroonikast on robotite abil kokku pandud. Aina suuremat hulka lehmi lüpsavad robotid. Samad masinad, robotid üldiselt mõistagi, askeldavad pea paar aastakümmet pidevas arenemises ja muutumuses sõjatandreil, tehes nii puhtamaid kui räpasemaid töid. Nende lihtsama taibuga ametikaaslased on kodudes tolmu imemas ja mõnes kohas murugi pügamas.
1921 aasta Karel Čapeki «Rossumi Universaalrobotite» nimelise näitemängu masinate ainuvõim, mis kogu inimkonna tapab, pole aset leidnud ja ega robotite rohkuse üle kah kurta saa.
Täna enim robotiseeritud riik on Jaapan, kus on aastakümneid lisaks tööstusroboteile edendatud inimestesarnaste robotite tehnikaid. Eks ikka selleks, et vananevas ühiskonnas samadel teedel, treppidel ja astmetel, kus inimesed liikuma harjunud, ka neid abistavad robotid toime tuleks. Nad on olnud ses vallas edukad.
Lainetena kostub Eestis ametiühingute kurtmist madalate palkade üle, millele järgneb tööandja nõue välistööjõu järele. Arstid lahkuvad, õdedest on põud, kuid palgad on madalad ning keegi ei soovi selliseid töid teha.
Lõppkokkuvõttes on küsimus paratamatult selles, kui kiiresti ja millistesse eluvaldkondadesse suudetakse roboteid toota.
Korralike abistavate robotitega meditsiiniõde suudab arusaadavalt enam kui lihtsalt meditsiiniõde. Tehnoloogilise abi paratamatust mõjust sai aru juba kurikael Al Capone, kes olla arvanud, et revolvri ja hea sõnaga saavutab alati rohkem kui pelgalt hea sõnaga.
Nii meditsiinis kui ühiskonnas on põhjust rutiinsem ja tüütum töö masinate teha jätta ja piirduda ise võimalikult rohkem just hea sõnaga.
Vananeva ühiskonna paratamatu kaasapanu on töö iseloomu muutumine ja arvatav tõsiasi, et minu põlvkonna inimeste lastelastele ei pruugi pensionisüsteem enam äraelamise võimalusi pakkuda. Vastuväitja sellele peab olema suuteline näitama, kuidas piiratud võimalustega maailmas on võimalik aina rohkem ja rohkem rahaliselt kasvada.
Jõukohane töö kogu elu vältel – see on olemismudel, mis on toiminud aastatuhandeid ja ilmselt toimib ka edaspidi, pärast pensionsüsteemi hääbumist. Jõukohane igaühele!
Orjad, tervis, robotid
Üle jõu käivat on varasemalt tehtud orjade abil või lihtsalt selleks tööks sobiliku põlvkonna tervise arvelt. Ülejõuline töö tulekski anda robotite teha. Ongi antud, aga veelgi suuremal määral oleks vaja anda.
Näiteks põllumajanduses on arukas tuua robotid lisas lehmalüpsmisele põlluharimisse. Kõikvõimalikke mürkkemikaale asendaks ju ideaalselt mittesöödavaid ja umbrohuks kutsutud taimi ära kitkuvad robotid, millele oleks igati jõukohane töö Tootsi-põldudel, mis oma liigikireva mustri tõttu on ka mürgita putukakindlad.
Vaadates seda, kuidas on suudetud lendavaid roboteid pildianalüüsi abil erinevaid täppistöid tegema panna, tunduvad nii robotniidukid kui -tolmuimejad üsna algeliste masinaliste lahendustena.
Arengupotentsiaali on kuhjaga ja seda mitte ainult kasutusvaldkondade mõttes, vaid ju on vaja ka uudsete kaaslaste väljamõtlejaid-tootjaid. Siin poleks põhjust Eesti võimalusi hetkel veel alahinnata. Ehk tuleb neisse võimalustesse tulevikus kriitilisemalt suhtuda, kui õige aeg maha magatud.
Arenev meditsiin, organite tootmine ja asendamine, närvikoe korrastamine – need on vaid osad aspektidest, mis oodatava eluea järgmiste aastakümnetega ehk 100 ja enamagi aastani kasvatavad. Kvaliteetse eluea.
Tänastes oludes ei soovi vist ükski riik korrata Lääne Euroopa 1950.-60. aastatega alguse saanud külalistööliste kampaaniat. Kui ehk Ameerika Ühendriigid suudavadki sisserändajaid majanduskasvuks sulatada, siis sellist tegevust kopeerida pole lihtsalt mõistlik ega võimalik.
Robotid Eestisse
Selmet arutada erinevaid võõrtööjõu mudeleid Eesti jaoks, oleks parim kaastööline eestlase jaoks siiski robot. Alustades kas või universaalsete tööstusrobotitega, mis keevitavad, painutavad, freesivad, paigutavad ja mida kõike veel. Kas või selleks, et robotiseerituselt järgi jõuda Soomele.
Majandus peab lahendama lisaks materiaalsetele vajadustele inimeste jaoks terve rea emotsionaalseid probleeme ning ülesandeid, millest suurimaks ongi ju vaba aja tekitamine. Pettepildis näib meile, et vaba aeg on raha eest ostetav.
Albert Einstein kahvatanuks oma aegruumi mõiste juures, kui keegi oleks sellele lisanud arusaama, et aeg võiks lisaks oma muudele omadustele olla ostetav. Vaba aeg mõttevabaduseks saab tuleneda vaid sellest, kui vajaliku töö teeb ära mitte keegi, vaid pigem miski – robotid loomulikult. Piimakarja pidajal, kel lüpsirobot, on vabale tahtele allutatavat aega kordi enam kui usinal tavapärasel masinlüpsjal.
Eestis on põllumajanduseks piisavad eeldused: viljakas muld ja vesi. Päikest ehk napib, kuid inimeste vaba aega ohverdamata kogutavad saagid hoiaksid ju rahva söönuna ja annaksid toidukasvatajatele piisava sissetuleku.
Roheline revolutsioon
Esimese suurema rohelise revolutsiooni toidutootmises korraldas Norman Borlaugi 1950.-60. aastatel. Millegipärast arvatakse, et samalaadne uus muutus võiks toimuda uute geneetiliselt muundatud taimeliinide kasutussevõtul.
Pigem on uue rohelise revolutsiooni sisu ikkagi massiline robotite põlluleviimine, sest GMOd vaid suurendaksid põllupidajate rahalisi ja õiguslikke kohustusi patendiomanike ees. Sõjalises sebimises edendatud robotmasinad on selle kõige jaoks hea alusbaas. Meisterdame sõjarobotid põlluroboteiks, kui meenutada relvade ja atrade omaaegset võrdlust.
Aga kas siis robotid ja nende kasutamine ei hakkaks ahistama põllupidajaid moel, nagu seda teevad juba täna muundkultuurid oma õiguslike piirangute ja reeglitega? Sõltub põllupidajatest mu meelest ja nimelt sellest, kas toidukasvatajad suudavad kokku leppida robotite ühismajandamises või mitte.
Nii nagu on hinnanud sel aastal lahkunud USA majandusteadlane Elinor Ostrom, on ühise ressursi haldamine ühistegelise majanduse võtete ja lahendustega alati kõige efektiivsem ja jätkusuutlikum.
Milline on aga see tulundusühistutesse soetatud robotite abil hallatav ühine resurss? Ostrom on oma töödes ennekõike silmas pidanud nii metsa kui ka näiteks kala ja veevarusid.
Aga selleks ühiseks ressursiks on ennekõike aeg ja just vaba aeg. Aeg, mida nii kogemuse kui füüsikateooriate järgigi pole võimalik mitte osta, vaid selle piiratud hulgaga tuleb lihtsalt leppida.
Inimväärsem viis leppida aja piiratud hulgaga ning kasutada seda valdavalt oma loova mõtte ergutamiseks on mõisagi kasutada suure hulga asjade tegemiseks just nimelt roboteid.
Võite ju küsida, milles selle kõige olemuslik rohelisus. Aga kas või selles, et õigesti robotiseeritud tsivilisatsioon oleks tõenäoliselt võidutöötamisel ja võidurikastumisel mõnevõrra tagasihoidlikum.
Just võistlemine jõukuse ja rahahulkade nimel, nagu ka võimalus üksteist kõvasti ses vallas üle petta, on ju viinud Maa ülekasutamisele. Muud mõistetavat põhjust Maa-raiskamisele on raske leida.
Samas pole rohkem robotiseeritud inimühiskond automaatne lahendus kehvalt hallatud Maale, vaid võimalus tehnoloogiavahetusega ka ühise toimimise reegleid muuta. Selleks ju tehnoloogiliste ajastute vahetumised muu hulgas olulised ongi, et arukal moel toime tulla seniste probleemidega.
Aurumasinad toetasid orjapidamisest loobumist. Taastuvenergeetika ja robotiajastu võiks piiri panna üsna väsitavale Maa-hooramisele.
Marek Strandbergi essee ilmub Postimehe arvamusportaali suvekolumnide sarjas, kus saavad augustikuus oma mõtteid vabalt valitud teemal vahendada erinevate erakondade esindajad, kellele toimetus on vastava ettepaneku teinud.