Margit Timakov: hambaarst seedehäirete eksperdiks?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Margit Timakov
Margit Timakov Foto: sites.google.com/site/teakarine10/

Eesti Õpetajate Liidu juht Margit Timakov kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et haridusminister Jaak Aaviksoo mõte panna kehalise kasvatuse õpetajad matemaatika õppekava koostama kõlab esmapilgul hirmutavalt, kuid selles on peidus ka tõetera.

Ainekavade mahtusid tuleb kindlasti kärpida, sest hetkel võib vist väita, et tundide mahtu küll kärbiti, kuid ainemahtu eriti mitte. Seega peavad paljude ainete õpetajad uue õppekava järgi läbi võtma sama suures mahus materjali lühema ajaga.

Mõte, et teise eriala spetsialist peaks koostama ainekava, on hirmutav, sest seedehäirete korral spetsialisti (gastroenteroloogi) juurde abi saamiseks pöördudes ei sooviks me, et tohtri õppekava (üli)koolis oleks koostanud hambaarst.

Samas on selles minister Aaviksoo radikaalses ja tähelepanu tõmmanud mõttes tõetera: ehk peaksime võtma aineõpetajatena rohkem kuulda nõuandeid meie teiste ainete kolleegidelt, et aru saada, milliseid ühiseid ja erinevaid oskusi ning teadmisi õppeprotsessis ja elus vaja oleks.

Samuti on oluline, et õpilaseni jõuaks eakohane, seostatav ning võimalikult elulähedane õpe.

Nii mõnigi lapsevanem ja õpetaja võib karta, et kui ainekavast midagi välja jäetakse, ei olegi enam võimalust kõike tarkust koolis selgeks õpetada.

Hetkel on ülekoormatud ainekavade ja tunniplaanide tagajärg see, et suures kõik-vaja-enne-eksamit-ära-õpetada tuhinas võib ununeda peamine – miks see õpilane üldse koolis on.

Seega võiks ainekavade ülevaatamine olla pigem võimalus teha vahet kohustuslikul ja soovituslikul osal.

Vähem õpetamine ei tähenda automaatselt, et vähem õpitaks. Rõhk peaks olema sellel, et millised aineteadmised on ülimalt olulised ja asendamatud järgmisesse etappi liikudes ning millised on täiendavad ning toetavad teadmised.

Olulisem kui konkreetsed faktid (milleta muidugi ei saa) on see, kas õpilane oskab suurest ja muutuvast faktimerest pinnale ujuda, kas ta oskab õigeid fakte õigel ajal õigest kohast otsida, leida, analüüsida, sünteesida. Kas ta teab, et sellise mudelauto kokkupanemiseks on kasutatud 1354 detaili, või oskab pigem neid detaile kasutades ise midagi toimivat meisterdada?

Seda silmas pidades ei peaks kartma, et midagi enam õpetada ei ole, lihtsalt põhirõhk on konkreetsetelt faktiteadmistelt nihkunud oskustele ja pädevustele.

Tekkinud probleemis – õppe- ja ainekavad on liiga täis tuubitud – tuleks kiiremas korras nii haridus-, kooli- kui õppekorralduses kasutusele võtta reaalne lõimimine, teistega arvestamine, tervikpildi loomine – nägemine.

Miks me üldse kooli peame? Kas õpetajatena õpetame ennekõike oma ainet või õpilast? Kas õpetajatöö peamine mõõdupuu on pahatihti häbiväärselt nõrgalt koostatud riiklikud eksamid (nagu näiteks tänavused põhikooli inglise keele eksam ja tekstivalikus tugevalt humanitaarvaldkonda soosinud uus riiklik eesti keele eksam)?

Kas koolijuhti kohal hoidev poliitiline meelestatus julgeb pärast kohalikke valimisi valijatele silma vaadata või siis järsku ei olegi kool enam kohaliku elu kese? Kas lapsevanemad tunnevad huvi, mis koolis toimub, ja mõtlevad, mis takistab, et mõningaid asju teisiti tehtaks, kas nad ise ka koolikultuuri parendamisse panustavad?

Kas kogukond tunneb, et neil on võimalus kaasa mõelda ja rääkidagi? Kas kooli, kohaliku ja riiklikul tasandi pea ka kuulda võtab, mida (tegelikult ju enda) käed ja jalad tunnevad?

Postimehe arvamusportaal uurib haridusvaldkonna huvirühmadelt ja asjatundjatelt, kuidas nad suhtuvad Jaak Aaviksoo ideedesse vähendada haridusbürokraatiat.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles