Ahto Lobjakas: õnne viimaseks veerandsajaks?

Ahto Lobjakas
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et meie demokraatiast on klassikalised tasakaalumehhanismid märkamatult kaduma läinud.

Küsimus, kas asjade (ja aja) kulu määrab üksikisiku tahe või ühiskondlike formatsioonide vääramatu jõud, tundub kuuluvat ajaloolaste mängumaale. See kriisisuvi, mil Eesti iseseisvus püstitab kestvusrekordi, ei ole siiski halb aeg proovida veidi ajast eespool käia. Vastusest sõltub Eesti tulevik vähemalt põlvkonnaks.

Küsimus on selles, kas viimase veerandsaja aastaga üles ehitatud süsteem saab olema järgmise veerandsaja jaoks hüppelauaks või veskikiviks. Kas otsused, mida meie langetame siin ja praegu, suudavad veel väärata inertsi, mille enam kui kahe aastakümnega on ühiskonda sisse programmeerinud end kehtestanud jõukeskmed. Ja kuivõrd selline inerts tarretab kunagi pulbitsenud valikuvabaduse oma lõputu silmapiiriga igikorduvaks olevikuks, millega pealekasvaval põlvkonnal jääb üle vaid muganduda, seni kuni ta kestab.

Et selline oht on olemas, on NO99 kaemuslik sähvatus, mis tõstab poliitilise teatri žanri kaugelt kõrgemale ajalugu korrutavast agitpropist (vastupidiselt Mart Nurga arvamusele, PM 3.08). Elu on saanud imelikumaks kui kunst ja sellistel aegadel ei saagi ajastutundlik kunstnik teha muud, kui elu loomutruult imetleda. Kas kunsti tegijad sellest ise teadlikud on, polegi tegelikult tähtis.

Riskides korrutada seda, mis on niigi ilmne: lavatükid nagu «Reformierakonna juhatuse koosolek» (RJK) külmutavad tegelikkuse, et näidata seda liikumises. Iga asjade seisu taga on alati olemas kellegi tahe. Praeguses kriisis, milles paljud Eesti poliitikutest tahaksidki elada, kipub (ilmselt taotluslikult) kaotsi minema individuaalse vastutuse aspekt. RJK, nagu varem «Ühtne Eesti» ja «Valimiskool», on näidanud väikest suures ja suurt väikeses – mida muud saabki teatrilt (ja kunstilt laiemalt) tahta?

Sellistel tükkidel on lisaks iseseisev ühiskonnakriitiline roll, milles teater tuleb lähedale ajakirjandusele ja nii end (näilikult) labastavat tundub. Teater edastab infot, selgitab, süüdistab – annab tagasisidet ühiskonnale viisil, mis on diametraalselt vastupidine raha ja mõjujõu liikumisele erakondades. Koos ajakirjandusega teeb teater seda, mida enam mõnda aega ei suuda võimust eemale jäävad erakonnad. Seegi on märk millestki suuremast, mis kipub kahe silma vahele jääma.

Erakonnad pole ammu enam võrdsed. Mõiste «riigikogu-välised erakonnad» kõlab kui loogikaviga. Võimuta erakonnad ei ole päriserakonnad. Päriserakonnaks teeb partei «kontori» olemasolu ja «kontorit»omakorda pole, kui pole, mida jagada.

Mis meie demokraatiast on märkamatult kaduma läinud, on klassikalised tasakaalumehhanismid. Kaduma on rangelt võttes läinud kogu tagasiside avalikkuselt võimuerakondadele. Kes usub tänapäeva Eestis tõemeeli, et ministrid arvestavad erakonnavälise arvamusega?

Läänest on laenatud erakonnademokraatia, aga seestpoolt on selle koloniseerinud midagi väga kohalikku – protsess, mida Lenin iseloomustas sõnadega «kes keda?» (mille vahele Eestis mahub enam kui üks tegusõna).

Kogu skeem on seejuures totaalselt veekindel. Raske on ratsionaalselt vastu vaielda võimuerakonna niiditõmbajale, kes ütleb, et riigi praeguse kursi kriitikuil ei keela keegi oma parteid teha ja järgmistel valimistel võim võtta. Või siis Reformierakonna liikmeks astuda ja nii selle erakonna programmi kujundada. Kõik muu ei ole erakonna­demokraatia. MOTT.

Need vähesed institutsioonid, mis Eestis võiksid (päris)erakondi tasakaalustada, kannatavad kas mandaadi-, visiooni- või tahtepuuduse käes. Õiguskantsleri institutsiooni näevad erakonnad hüppelauana suurde poliitikasse, tehes süsteemikriitika kantsleri jaoks ka parima tahtmise juures väga keeruliseks. Asendustegevuseks näib olevat saanud Euroopa Liidu ja põhiseaduse suhete sobitamine.

Viimane on Eesti praegust meelsust arvestades mäng tulega ning ähvardab paradoksaalselt neutraliseerida ühe vähese tasakaalumehhanismi, millel on võimuerakondadele reaalne mõju. Selleks on Eesti osalus Euroopa Liidus ja eurotsoonis ning selle osaluse sotsialiseeriv ja hariv mõju Euroopaga kontaktis olevate poliitikute jaoks.

President on valimisüsteemist lähtuvalt de facto võimuerakondade määrata ja mõtestatud süsteemikriitika nõuaks temalt tõsist enesekeelamist. Olukorda komplitseerib eksajakirjanikust presidendi jaoks põlvenõksurefleksiks saanud ütk (ütk = üleolev itk) ajakirjanduse aadressil, mille taust võib olla professionaalses fantoomvalus, kuid mis vaid õõnestab arvamusvabadust.

Ülalöelduga haakub Eestis järjest enam leviv konsensusediskursus. Paljude konsensuse propageerijate näol on kahtlemata tegemist idealistidega, keda häirib meie poliitilise arutelu primitiivne konfliktsus. Sõltumata motivatsioonist riskivad sellised idealistid aga saada ekspluateeritud võimu poolt, arutelu nurki siludes tahtmatult murendades igasuguse kriitika kandepinda ja andes nii juurde ­õiguspära (ehk legitiimsust) praegusele kivinevale (Reformi)erakonna domineerimisele.

Üksmeel peab välja kasvama vabast arutelust – vastupidi see asi lihtsalt ei tööta. Kaudselt pole selles kontekstis asendustegevusest palju enamat rohujuuredemokraatia promomine «vabakondade», asumiorganisatsioonide ja muu sellise kujul.

Kuigi äärmiselt vajalik, riskib selline tegevus illusiooni loomisega, et demokraatiaks polegi rohkem vaja. Õhtumaises ühiskonnas on kodaniku algatusvõime üks vaba elu alustalasid.

Eestis puuduvad igasugused ülekandemehhanismid, mis lubaksid altpoolt tuleval «vabakondlikul» poliitilisel energial mõjutada reaalset riigivõimu. Rohujuuredemokraatidel tuleb selle asemel võidelda vastupidise hoovusega, mis ähvardab Eestis ülaltpoolt politiseerida igasuguse eduka eraalgatuse.

Illusioonid, ükskõik kui ilusad, on ohtlikud seetõttu, et nende abil võtab süsteem tükk tüki kaupa üle tulevikku. Luuakse traditsioon – kultuur –, kus avalikkuse poliitiline impotentsus on normiks.

Sellise tava pööramine on tagantjärele väga keeruline. Mitte ainult võim ei riku (korrumpeeri), vaid ka võimetus. Praegusest konsensusest saab alustpanev pretsedent järgmise põlvkonna jaoks, järgmiseks veerandsajandiks. Need, kes on n-ö pumba juures, kavatsevad sinna jääda seni, kuni jalad kannavad. Märke sellest on enam kui maiade maailmalõpust.

Postimehe enda väga esinduslik arvamusliidrite lõunate traditsioon rõhutab (ilmselt tahtmatult) üht olulist aspekti uuest asjakorraldusest – peaaegu pole alla 35seid prominente. Tagantpoolt tulijail tuleb kaua kannatada – või Eestist lahkuda.

See viimane asjaolu on üks meie demokraatia kriisi irooniaist. On loomulik, et võimulolijate huvides on ühiskonna halli ajumassi kvaliteet ja võimalikult tõhus realiseerimine. Millest esialgses hurraa-entusiasmis aru ei saadud, oli, et vaba inimene hääletabki muu võimaluse puudumisel jalgadega.

Veel sügavam iroonia on asjaolus, et vabast maailmast omasid tagasi nõutades on sihikul inimesed, kelle jaoks vaba eneserealiseerimine igal tasandil on vähemal või suuremal määral saanud osaks eneseloomest. Raha on oluline, aga teadmine, et sinust ka midagi sõltub, on veel olulisem.

See, mis Eestit ähvardab, ei ole midagi unikaalset või enneolematut. Sarnaseid troppe ühiskonna ladvikus on aastakümneid talunud Ladina-Ameerika maad. Hapuksläinud ideaalide vastu ei olda immuunsed Euroopa Liiduski. Ungari ja Rumeenia on näited Ida-Euroopat ähvardavast ühiskondlikust võssakasvamisest, mille vastu ei tee Eestit immuunseks ükski geen. Vastupidi, tänase seisuga on väga reaalne oht, et need riigid on meist lihtsalt natuke ajas ees.

Kõige suurem paradoks on selles, et võimuerakonna ja praeguse süsteemi ideoloogidel on õigus: muutus saab tulla vaid läbi erakonnademokraatia. Kõik muu ei oleks demokraatlik ja poleks sellisena vaba Eesti jaoks vastuvõetav. Aga on selge, et lahenduseks ei saa olla skeem «teeme partei, parteile teeme programmi, programmiga läheme valimistele, valimised võidame ja siis teeme Eesti ümber».

Nagu on iga nägija jaoks puust ja punaseks teinud ajakirjandus ja NO99 – võimuerakonnad teevad sohki ja süsteem on selline, et sohki hakkab varem või hiljem, tahes või tahtmata, tegema iga erakond, kes sellesse satub. Kui süsteemi muuta ei saa, peavad muutuma selle asukad.

Muutuse õnnestumiseks peavad muutjad ära kasutama süsteemi (ja erakondade) enda sisemise dünaamika. Suurimaks lootuseks on praeguste parteide allasurutud ja usutavasti üha rahulolematumad noorte massid, kelle tulevik on just see, mida parema puudumisel «kontorites» järgmised veerandsada aastat põletatakse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles