Juhtkiri: lähme reisima?

Ka eurotoetused on maksumaksja raha

Me oleme varmad kiruma kreeklaste raiskamist. Aga kui arukalt talitame ise siia, põhjamaiselt vastutustundliku riigi paesele rannale sadanud eurotoetustega? Tänase Postimehe lood veidrana tunduvatest reisidest ja asjaosaliste seletused nende kohta on peegel, millesse tasub vaadata.

Seejuures pole jutt mõne tippametniku sehkendustest suusareisidega, vaid üpris tavalistest eesti inimestest, kes küllap leiavadki siiralt, et euroraha on justkui taeva kingitus. Et pole midagi kummalist selle kulutamises reisile Valgevenesse, et näha: Eesti on siiski õigel teel.

Kõiki näiteks toodud reise on enne raha andmist sisuliselt hinnanud kohalikud tegevusgrupid. Jah, muidugi on need üksikud näited sel taustal, et meetmest, mis kannab nime Leader, on toetust saanud 5600 projekti. Sellegi poolest annavad need lood oma eheduses aimu, et teatud mõtteviisi monopoli pole ning sellega, mida on tehtud Lõuna-Euroopas, võivad hakkama saada ka eestlased.

Enne kui Euroopa riikide võlakriis puhkes ja selle hädad kõigile ilmseks said, kirjutas üks noorpoliitik arvamusartikli, milles ta kritiseeris Eesti jäikust eurotoetuste jagamisel. Ta tõi eeskujuks konkreetse näite Portugalist, kus lisaks ülikooli hoonele osati euroraha eest rajada selle kõrvale ka golfiväljak – ahvatleva elukeskkonna osa.

Nüüd näeme kurbi lugusid Lõuna-Euroopast, kus omavalitsused on eurotoetustele laene appi võtnud ja rajanud kõikvõimalikke objekte, mida ei suudeta enam üleval pidada ning ülepaisutatud plaanide tõttu pole neid õigupoolest mitte kunagi sihipäraselt ja täies mahus kasutatud.

Me ei saa ühegi tänase lehe loos näiteks toodud reisi kohta praeguste teadmiste põhjal öelda, et konkreetse toetusmeetme reegleid oleks rikutud. Aga me saame küsida, kas just selline raha kulutamine on mõistlik.

Küllap lipsab paljudel üle huulte küsimus: «Kui palju on neile reisidele veel maksumaksja raha kulutatud?» Me unustame väga kergelt ära, et ka eurotoetused ei saja alla taevase kingitusena, vaid selle raha on andnud ära teiste Euroopa riikide maksumaksjad – ka selle raha taga on inimeste töö ja vaev.

Ja isegi siis, kui meil on toetusi taotledes raske silme ette manada inimlikku pilti mõnest Saksamaa, Hollandi või Soome maksumaksjast, peame ometi mõtlema, mis sihiga Euroopa Liidust toetusi saame.

Toetused on selleks, et Eesti riik ja rahvas edeneksid. Selleks, et me saaks üle haavast, mille pool sajandit kestnud okupatsioon Eesti loomulikku arengusse tekitas. Kui me selle üldise sihi silmist laseme ja suhtume toetustesse kui millessegi, mis lihtsalt tuleb ära kulutada nii, et formaalselt oleks kõik korras ja raha tagasi ei nõutaks, siis oleme väga valel teel.