Oli sellise pealkirjaga film «Lost in Translation». Seega pole minu jutt praegu mitte sellest, kuidas ESMi ja muude seesuguste viguritega kipub normaalse Euroopa (sh Eesti) raha prassijatele minema, vaid – tõlkimisest. Õieti sellest, et Euroopa Stabiilsusmehhanismist on meile räägitud niisuguses tõlkes, mis oma vigasuses on lausa ohtlik.
Tänase loo moraali võtaks kokku niisuguse järeldusega: need, kes tõlgivad juriidilisi tekste inglise keelest eesti keelde, peaksid oskama kas eesti keelt, inglise keelt või – kõige parem – mõlemat. Nende omaduste puudumine seebi-filmidele peale loetud teksti või alla kirjutatud subtiitrite puhul on mõnikord lõbus, aga kui tegemist on tekstiga, millest olenevad miljardid eurod ja lõpuks isegi Eesti Vabariigi iseseisvus, on see dramaatiline.
Ülejala tehtud tõlge on põhiseaduslikes küsimustes ülimalt raskeid tagajärgi põhjustav asi. Aga ma ei usu, et alljärgnev moonutus on kellegi vaenulik sabotaaž.
Riigikogule on esitatud eelnõu 237 SE, millega ratifitseeritakse Euroopa Ülemkogu otsus 25. märtsist 2011. aastal. Selle otsusega viiakse Euroopa Liidu toimimise lepingusse järgmine säte (art 136): «Liikmesriigid, mille rahaühik on euro, võivad luua stabiilsusmehhanismi. […] Mehhanismi alusel mis tahes vajaliku finantsabi andmine toimub rangetel tingimustel.»
Jätame kõrvale grammatika ja lihtsalt lohakuse. Võtame põhimõttelise vea. Inglise keeles on vastavad kohad kirjutatud nii: «The member states whose currency is the euro may establish a stability mechanism…» «A» on umbmäärane artikkel ja tähendab antud juhul seda, et vajaduse korral ja õnnetutel aegadel võivad euroala riigid moodustada ühe või teise, täpsemini, mõne stabiilsusmehhanismi.
See vahe on oluline sellepärast, et eesti lugejale jäetakse mulje, et ratifitseeritakse üks väga konkreetne stabiilsusmehhanism, millesse Eesti on juba virutamas kahte miljardit eurot, kuid täna veel mitte rohkem. Inglise keeles on mõeldud seda, et praegu küll tehakse see üks ja konkreetne stabiilsusmehhanism, aga kui hädad ei lakka (oi, need kindlasti ei lakka, kui EL neid ei mõista!), siis tuleb neid veel ja veel ning Eesti jaoks on oma eelarvest kolmandiku pantipanemine alles algus!
Teine põhimõtteline viga on väljend «rangetel tingimustel». Inglise keeles on vastav koht: «subject to strict conditionality». Eestikeelse versiooni kohaselt oleneb raha annetamine Kreekale, Hispaaniale, edaspidi Itaaliale jne, jne sellest, kas need riigid suudavad esitada numbreid ja taotlusi, mis vastavad mingitele etteantud tingimustele. Lühidalt – see on formaalsetele etteantud reeglitele vastavuse pinnapealne kontroll.
Inglise keeles on mõeldud aga tingimuslikkust. See tähendab seda, et igat rahasaajat tuleb eelnevalt «praadida», temaga tuleb pidada läbirääkimisi ja nende käigus tuleb esitada tingimusi. Võimalik, et olenevalt oludest ka erinevatele riikidele erinevaid.
Paneme kirja sama koha sellise tõlke, mis vastab ingliskeelsele originaalile: «Liikmesriigid, mille rahaühik on euro, võivad luua stabiilsusmehhanisme (mitmus!)… abi osutamine nende mehhanismide vahendusel (abil?) toimub rangelt tingimuslikel alustel.» Kui nüüd veel kord üle lugeda sama teksti haltuura-tõlget, siis ei jää põhimõttelised erinevused märkamata ka mittejuristidel.
See siinkohal parandatud tõlge ei tee euroala rahaasju paremaks ega meie osalusi ESMis vähemküsitavateks. Aga see tõlge peaks tegema selgeks selle, millest õieti jutt käib ja mille «poolt» või «vastu» peaks riigikogus hääletama.