Juhtkiri: ESM ja Euroopa parandamise kiusatused

Täna on riigikogus esimesel lugemisel Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) asutamislepingu ratifitseerimise seadus.

 Loomulikult on riigikogu liikmete töö läbi lugeda ka lepingu «väikeses kirjas» punktid ning analüüsida enne otsusele jõudmist nende mõju Eestile. Selle voli ja kohustuse eest vaidles õiguskantsler riigikohtus ning ka poliitikud ei pidanud paljuks veel pärast Tartus Toomemäel langetatud otsustki üksteise sõnu väänata ning «vaielda» pigem väänatud sõnadega kui vastaspoole mõtete sisuga.

ESM on üks Euroopa Liidu ja euro­­tsooni remontimise elemente. See käib loogiliselt koos reeglitega, millega püütakse kindlustada, et kõik eurotsooni riigid järgiksid ka tegelikult neid kokkuleppeid, mida Eesti täidab ja pidi täitma selleks, et üldse eurotsooni pääseda.

Enne Euroopa ühisraha loomist lepiti eelarvereeglites kokku, ent nagu me kõik hästi teame, pole neid paraku täidetud. Kokkulepete sõlmimise ajal vajas Helmut Kohl teiste Euroopa riikide toetust Saksamaa ühendamisele.

Ajaloolane Timothy Garton Ash kirjeldab järgnenut nii: «Läbirääkimistel ütles Helmut Kohl, et kui tuleb rahaliit, siis on vaja poliitilist liitu, sest ilma selleta ei saa rahaliitu tööle panna. Prantsusmaa ja teised ütlesid: ei-ei, sellist kokkulepet ei saa, kokkulepe on, et meie saame mingil määral kontrolli teie raha üle, aga teie ei saa kontrolli meie eelarvete üle.» (PM 10.07) Tulemuseks on Euroopa üpris head reeglid, mille rikkumise eest ei nähtud riikidele ette mõjusat karistust.

Järgmised sammud põrguteel astuti siis, kui suurriikide Prantsusmaa ja Saksamaa rikkumistele läbi sõrmede vaadati.

Veelgi enam: väikeriik Kreeka sai statistikat võltsida. Suursaadik Matti Maasikas, kes töötas eurotsooni kriisi puhkemise ajal Euroopa Komisjoni rahandusvoliniku Olli Rehni kabinetis, kirjutas äsja Postimehes, et «võimalused ise andmeid otsida, küsida, kontrollida olid vaatamata korduvatele katsetele keelatud – rikub liikmesriigi suveräänsust!» (PM 6.08) Eurostat sai tegeleda ainult nende andmetega, mida liikmesriigid talle edastasid.

Teisisõnu saab korrata vaid seda, et Euroopa reeglid on olnud head, ent kontrolli ja sanktsioonide puudumisega jäeti uks avali lahti oportunismile – vassimisele, valetamisele ja ka kõrgpoliitilisele reeglite väänutamisele.

Kui räägime Euroopa asjade korraldamisest, tuleb kindlasti nõustuda reeglite ja meetoditega, mis tagavad stabiilsuse ja kasvu paktis kokkulepitu järgimist. Samas tuleb arvestada, et remontides Euroopa paati «sõidu pealt», on oht ja kiusatus astuda üle neist piiridest, mis olnud Eesti ja teiste Euroopa riikide kodanikele arusaadavad Euroopa Liiduga liitumise ajal.

Neisse piiridesse jäädes on ESM üldjoontes mõistlik ettevõtmine, ehkki selle rahast ilmselgelt ei piisa, kui täismahus abi peaks vajama mõni suurriik. ESM on vajalik präänik patustanud rahaturgudele ja ka Euroopa riikidele, kes tahavad asuda vaevalisele paranemise teele.